Reedel sòitsin Michele juurde. See rong, millega ma kavatsesin minna, oli COMPLETO ehk tàis, kòik làksid koju sellel ajal, pyhad ju. Kohale jõudsin 3h hiljem.
Michele tuli rongijaama vastu ja me sòitsime kodu làhedale provintsi, kus toimus Kristuse ristilòòmise etendamine. Igal aastal òpivad vabatahtlikud kohalikud oma osad selgeks ja etendavad seda linnarahvale. Kuna vihma tibutas, siis sellel vàlietendusel olid kòigil lava ees seisjatel vihmavarjud lahti. No mida asja?! Inimesed nagu ei saa aru, et teised ei nàe vòi midagi. Nõmekas. No lòpuks jài see tibu jàrgi ja seejàrel làksid ajastutruus riietuses esineljad ees (ka yks hobune oli)- pealtvaatajad jàrel, rongkàigus mòòda teed ylesmàge. Rahvast oli nagu murdu ja seal oli igas vanuses inimesi. Natukene selline suvefestivali tunne oli. Kòigil olid syydatud kyynlad kàes ning kòik koos mindi umbes vàhem kui kilomeeter maad mòòda kylavaheteed kòrgemale. Kòlaritest kostis jutu jàtk ning Pink Floydi lood (huvitav?). Peale vihma oli òhk nii vàrske ja kòik òitsvad taimed lòhnasid ja vàga soe oli ka, kuigi oli juba pàris hàmar. Tee peal nàgime yles poodud meest- kes teab, see teab seda lugu :D
Edasi minnes jõudsime yhe kena linna vaatega platsile, kus oli veel paar meetrit kòrgem looduslik platvorm, kuhu kogunesid nàitlejad ning seal olid juba ylese kaks suurt risti püstitatud. Kui rahvas oli kogunenud, algas Kristuse ristilòòmine. Muusika oli vali ja igal pool pòlesid tòrvikud ning etendusele olid suunatud mitmed prozektorid, mis tegid vaatemàngu nauditavamaks. Seejàrel rippusid kolm keha ristide kyljes ja kòneldi kuulsaid tsitaate, kuigi kòige viimasem ja tàhtsam jàeti ytlemata.. Kahju, et meil digikat kaasas polnud.
Itaallastele òpetatakse vàiksest peale terve lugu Jeesus Kristusest selgeks ja see on vàga oluline, et sellest kòik teadlikud oleksid. Mina ei teadnud peaaegu midagi, lausa hàbi hakkas, kui ma lolle kysimusi Michelelt kysisin. Noh, nyyd on vàhemalt pòhjus piibel kàtte vòtta ja endale kòik selgeks teha/meelde tuletada.
Lahe kogemus oli, neile on kòik see religioossus vàga oluline.. ma olen küll ristitud, aga mitte väga millegi religioossega kokku puutunud (va Ave-Maria laulud).
Pàrast kòike seda tragòòdiat làksime yhe kuulsa Itaalia rokivenna kontserdile, enne seda sòime aga kebabi, mille liha oli vist halvaks làinud, igatahes poolteist päeva oli syda paha.
Jàrgmisel pàeval, ehk siis laupàeval làksime aga terviserajale kòndima, yhte kaitseala parki, vallutasime màgesid:
 |
| Uhke tunne |
 |
| Tervis tuli |
 |
| Seal oli ka altar ja suur Jeesuse rist ja lilled |
Siin on traditsiooniks lastele kinkida suuri sokolaadist mune, kus on yllatus sees. Michele kinkis mulle, lapsele, ka. Parim soks (naturaalselt valmistatud), mida sòònud olen, yllatuseks oli lòvipoisiga pusle, mida ma pool tundi vist kokku yritasin saada. Hiljem, samal pàeval, làksime kòikide sòpradega aperativole (joogid, snàkid) ning olime linna peal, kàisime Buzzi àri vaatamas- ta on omale kolme sõbraga soetanud automaatpoekesed Arezzos, kus paned mündi sisse ja siis saad valida sokolaade ja juua ja isegi pastat. Üsna põnev oli.. Meilgi ju äriideed valmimas!
Õhtupoole tõmbasime Anghiarisse, mis asub Arezzost umbes 40km kaugusel, aga Michele polnud isegi seal kunagi käinud. See Arezzo provints on kuulus oma keskaegse linna ning sõdade poolest 15. sajandil. Näiteks kõige kuulsam oli Firenze ja Milaano vaheline lahing 1440 aastal.
Igaljuhul.. linn oli tee pealt väga kaunis ja veel rohkem seest poolt vaadatuna. Parasjagu toimus seal Itaalia käsitöö laat/näitused.
 |
| Seda linna on nimetatud Itaalia üheks ilusaimaks paigaks, ja ma pean tõdema, et pildi pealt ei saa tegelt midagi aru. Oma silm on kuningas! |
 |
| Sellest linnast algab ka üks pikimaid ja sirgemaid teid Itaalias. Pildil Michele teel poseerimas. |
 |
| Piazza Garibaldi (Garibaldi on Itaalia vabastaja ja tema nimelisi piazzasid on absoluutselt kõik kohad täis). Pildistasin neid erilisi lampe ja silte, mis on pärit kõik keskajast. |
 |
| Tavaline uulitsake |
 |
| Modelliks mina, ühes kõrgeimas kohas, kus nägi linna vaadet ja neid Põnevaid Põletatud Punaseid katusekive. |
 |
| Mina ühes muuseum-näitusel vanaaegseid ürikuid uurimas |
 |
| Ühel piazzal olid sellised hooned lahedate fassaadidega |
 |
| Sile tee sile tee KÜNKAD KÜNKAD auk |
 |
| Sellel piazzal on käsitöölised oma kunstiteosed välja pannud |
 |
| Jah |
Kuna Simona (Michele venna Luca naine), on pärilt selle koha lähedalt, siis soovitas meil sööma minna Cacciat. Genovast on pärit Focaccia, mis on nagu pitsapõhi, aga ta ei ole ikkagi mõistes pitsa. See on ahjus küpsetatud sai oliiviõliga ning maitsestatud üritidega. Angiarist, kus me parasjagu olime, on pärit Caccia, mis on täiesti teist moodi küpsetis kui Foccaccia, selline palju õhem ja minu arust ka maitsvam. Ja kuskilt mujalt neid osta ei saa, kui ainult nende sünnikohtadest (mis mulle õudsalt meeldib, kuna kõik on seljuhul originaalne -retseptid, traditsioonid, kõik).
Võtsime paar pitsat ka, mis olid eriti head:
 |
| Mina veel näljane |
 | |||||
| Selline on Anghiari müür pimedas |
 |
| Siuke kolmepealine kuju oli |
 | ||||
| See on juba ammusest pärit tikkimisviis, mida nägime ka seal käsitöölaadal. |
Järgmistel päevadel midagi spetsi me ei teinudki väga, mina mängisin oma uue väikese boyfriendiga, kes ürtas juba mulle tõsiseid lähenemiskatseid teha- Lorenzoga.
Siis olidki Simona ja Luca kah meil külas ning mis mulle muljet avaldas: tavaliselt on õhtusöök tähtis (ja ongi), aga iga kord ei pea tohutuid eineid tegema. Vend oli ostnud uue prosciutto kintsu, millest jätkub mitmeks mitmeks kuuks. See on mu LEMMIKSÖÖK- väga tervislik ja peaaegu olematu rasvasisaldusega. Muuseas prosciutto pole ses mõttes sink, et soolaga kuivatatud- ta on fermenteeritud sea kintsuliha ning pole suitsutatud, sellest ka see äärmiselt spetsiifiline maitse, sisuliselt toores liha nagu ka õige salaami.
Arezzo linnas on spets ahi, kus küpsetatakse leiba (valget ikka ainult) ning see on igas linnas üpriski erinev. Aga need kaks koos (prosciutto ja leib) on lihtsalt super. Siis veel kõrvale värsket rohelist salatit sidruniga, tomativiilud üleujutatud oliiviõliga ja natuke vürtsi juurde, Parma juustu ka ja siis valget veini. Mida saaks veel lihtsamini ja maitsvamini õhtusöögiks tarbida :)
Viimasel õhtul käisime inimtühjas linnas jalutamas ning siis, kui ühtegi hinge ega autot näha pole, saab suurepäraselt ette kujutada, milline on see linn keskajal olnud ja milline tegevus seal toimunud on. Nagu filmis noh. Nii, nüüd aitab.
Olengi koju jõudnud, Michele ema pani mulle isetehtud rosinasaia ja lihasaia kaasa. Mugin nüüd ja üritan keskenduda õppimisele. Päikest
