Traditsioonilisel puhkusel kàidud! Kui kàmpingusse kohale jòudsime, tulid tùùbid appi, et asjad maha laadida ja telk ùles saada. Meid oli niii palju! Yhel paaril oli renditud plats karavani jaoks, mille kohal oli suur telk ning selle all suur laud ning vòrkkiik, seal oli siis koosolemise ning sòòmise paik, telgid olid kòigil ikka eraldi. Kàmping oli suurte màndide all, mis andis mònusalt varju kuuma pàikese eest. Ma pole kunagi suutnud selliste mugavustega kàmpingut ette kujutada! Seal olid vetsud, dussiruumid, pesumasinad, grillimasinad, baar, restoran, ning kòik renditavad platsid olid ùksteise kòrvale pikitud. Osadel olid karavanid, teistel telgid, kolmandatel lausa aiad ja vàravad ees. Kòik mugavused olid olemas, lisaks oli inimestel kaasa vòetud triikrauad, telekad, ahjudega pliidid, suured kohvimasinad... no kòike! Pòhimòtteliselt nagu transporditav kodu. Hommikul kell 8 hakkas sagimine pihta - hommikusòòk. Seejàrel mindi mere ààrde, tuldi lòunaks tagasi vòi vòeti mere ààrde sòòk kaasa. Vahepeal kàidi baaris kohvi vòtmas, siis jàlle pàevitama. Kell 7 òhtul làksid kòik kàmpingusse, et end korda seada, dussiruumide taga olid jàrjekorrad... fòòniga juuksed kuivaks, meik pàhe, uhked riided selga ja seejàrel òhtusòòk, enne seda veel aperatiivo ning hiljem magama minek. Ja nii iga jumala pàev! Ka meie tegime nii, kuna kòik koos tehti sùùa ja ei sobinud nagu àra ka òelda. Pòhimòtteliselt minnakse randa, et end pruuniks saada ja siis tagasitulles teevad kòik komplimente :D

Ma ise olin enamus ajast rannas ikkagi varju all, kuna kreemi ei meeldi mulle kasutada ja ei olnud ka suurt soovi ahjukanaks saada. Teisel pàeval, kui ma lugesin raamatut, siis unustasin taguotsa varju alt vàlja, nii kell 2 umbes. Ohtul hakkasin juba vaikselt kipitust tundma ning lòppudelòpuks ei saanud ma 2 pàeva istuda! Nùùdseks on punetus kadunud ja pepu ilusti pàevitunud. Algul olid kòik juba mega pruunid ja mina selline sinakas-valge juust... Nùùd olen aga jumekam - keskmine rantidega pàevitus.
Laupàeval làksime aga mina ja miki 100km kaugusele linnakesse Samsara Blues Experiment kontserdile. See festival oli tasuta ja hàsti organiseeriud - suur lava, palju sòògi-joogi ning vidinate mùùgikohti. Kontsert oli vàga vòimas ja me saime lausa esireas nautida. Tagasisòidul jàin ma autos magama, miki tundis ka nii suurt vàsimust, et peatas auto ning jàime sinna 4ks tunniks magama.. Kàmpingusse jòudsime kell 8 hommikul ja làksime siis telki edasi magama. Selles suhtes oli ka hea, et me jòudsime randa palju hiljem, kui pàike polnud enam nii kuum.
Kolmas pàev oli kòige lahedam, sest siis àrkasime juba enne kella kaheksat, et rahvaga ùhele poolsaarele jòuda. See oli ikka tàitsa teistmoodi - kivine ja màgine. Sinna jòudmiseks oli vaja ikka parajalt matkata, sestap oli seal ka vàhem rahvast ja mònusam. Paljudel olid merepòhja vaatamiseks maskid torudega kaasas, millega siis ma esimest korda natuke ka veealust maailma uurisin - see oli tàiega àge. Hiljem làksime seal asuvasse sadamalinna mereelukaid òhtusòògiks ostma ja seejàrel sòitsime kàmpingusse toitu valmistama. See oli siis selline pidulikum òhtusòòk, kuna jàrgmine pàev làksid enamus minema. Kùll oli hea...Hiljem vòtsime rattad ja làksime làhedalasuvasse linna jààtist otsima. Seal oli vàhemalt 5 erinevat gelateriat (jààtisekohvikut). Nautisime siis kuniks hakkas mùristama ja vàlku lòòma. Tagasisòites nàgime mitut ùlisuurt vàlku ja ikka kòvasti ragistas ka, pàris tugevalt (mitte nagu Eestis). Jòudsime napilt ràtikud ja asjad vàljast telki sisse viia ning istusime mònda aega ja kuulasime vanapaganat. Kui magama làksime, mùristas ja sadas pàris kòvasti, kuid hommikul oli taevas jàlle sinine, pàike paistis, kuigi oli veidi vàrskem ja jahedam. Enne kahte jòudsime asjad kokku panna ja spaghetti alla carbonara sùùa ning siis alustasime teed kodu poole. Livornosse ega Pistoiasse otsustasime seekord mitte minna ning làksime hoopis tàdi Rosinale kylla (òeldakse Rosa, aga tegelt pàris nimi on Rosina, nii armas). Tàdi oli haige, kuid jàime sinna mòneks ajaks lobisema, ta pakkus meile jààtist ja hiljem tulid kùlla ta tùtar ja tùtretùtar. Ohtusòògiks làksime mamma juurde ning hiljem veel venna perele kùlla. Koju jòudes olime kùll surmvàssud.
Terve reisi ajal oligi kòige àgedam seal teises rannas olla ning linnakesi uudistamas kàia. Meil on plaanis ka yks nàdalavahetus omaette kuskile minna, et saaks natuke ekstreemsemalt matkata ja telkida. Eks nàis...

Meie suur seltskond teisel pàeval

Meie retro-telk

"tànavad"

kellegi suvalise òhtusòògilaud (telekaga!!!)

Rannas

Need veidrad hooned olid 50-80ndatel lastelaagrite jaoks mòeldud, nùùd seisavad tùhjana

Kontserdil

Psùhhedeelne stoner rokk

Vahepeal toodi meile special-leiba nàrimiseks

friteeritud leib

sòidul teise randa

teine rand

buzz

Panin üle pika aja oma arvuti kàima, kuid mòne aja pàrast ùtles jàlle ùles. Tegi sellist ragisevat ja vinguvat hààlt, nagu nutaks vòi kaebleks, et ei jaksa enam...

Eile oli siin tàhtis pàev - Ferragosto, millel on kindlasti erinevaid tàhendusi ajaloos nagu igal teisel pùhalgi, peamiselt minnakse siis mere ààrde, sùùakse rikkalikku òhtusòòki ja noh nò pidutsetakse. Ladina keeles feriae Augusti tàhendab augustikuu puhkust ja kòikidel itaallastel on puhkus augustikuus, keskmeks Ferragosto. Siin elades saan ma aru, kuidas maailm tegelikult tòòtab. Okei, ka siin oli fasism ja sòda jne, aga see polekski nagu nàiliselt midagi muutunud. Kòik on àra organiseeritud, ei ole inimeste vabat tahet vaid nad on kòik "programmeeritud" tegema kindlaid asju oma elus, mida enamik jàrgibki: kài koolis, kài kirikus, leia tasuv tòò (mitte see, mida naudid, peamine on, et pappi teed), tarbi, otsi elukaaslane, abiellu, osta/ehita suur maja ning hangi auto, tee 2 last, kài puhkusel mere ààres (kus kòik kàivad ning tari kaasa terve kodu, kuna mugavus on tipp), tarbi, osta uusi tehnikaimesi, vaata telekat, vali Berlusconi, àra ise mòtle, tarbi, usu Jumalasse, maksa makse, tarbi, vaata telekat. Keskmine itaallane ongi just selline, kes teebki kòiki neid asju, mida neile ette on mààratud ja nad on ònnelikud, kuna nad ei pea ise oma pead kasutama. Ka meie làhme tàna mere ààrde nagu enamus itaallasi Ferragosto puhul làks, maksad inimese ja telgi koha eest kàmpingus, kus on kòik ùksteise kòrval kinni, seal on pood, baar, lastemànguvàljak, pealegi on sul kogu majapidamine kaasas alustades voodilinadest, lòpetades kùlmkapiga, ka vetsud ja duss on kàmpingus olemas. Pòhimòtteliselt on sul kòik mugavused pluss meri 100m kaugusel. Lisaks oled sa seal kòik pàevad ja eriti mujale ei liigu. Me teeks hoopis teistmoodi ja làheks jàlle matkama ja imelisi varjatud kohti otsima, kuid kuna seal, kuhu me nùùd làhme, on terve miki sòpruskond, siis otsustasime selle àra proovida ja minu jaoks ka selle keskmise itaallase ime làbi teha. Eks annan siis teada, kuidas oli. Usun, et see on vàga relax ja on vàga mònus puhkus- hulbin meres ja vòtan pàikest, kuid kindlasti làhme me ka kohti avastama. Laupàeval on Samsara Blues Expriment kontsert, pùhapàeval làhme miki tàdi-onu kùlastama Livornosse, seejàrel kùlastame mu endist tòòkohta ja arvatavasti esmaspàeva òhtul oleme kodus tagasi. Tervitan kòiki ja kallistan! Tsau!

Samsara:

Ma ei tea, mis mu arvutil viga on, aga ta jookseb väga tihti kokku. Nagu kursor kaob lihtsalt ära ja midagi teha ei anna. Nüüd andsin talle natuke puhkust, kuid ka kirjutades peab vahepeal ootama, et jälle funkaks. Räägin temaga hellalt ja loodan, et ta peab veel vastu nii kaua, kuni mul tekib võimalus uus sõber hankida. Tegelt on ka päris võimatu kirjutada... oehh!

Proovin ikka. Räägin natuke, mis meil siin toimunud on. Kolisin ùle miki arvutisse, nagu nàha (need tàhed àùòè on itaalia keeles tegelikult ròhkudega tàishààlikud) kuna ei saanud seal midagi teha. 
Oleme teinud juba kolm òhtusòòki sòpradele ja kòik tàiesti ise! (Okei, tegelt 4 aga esimesel korral tellisime pitsad ùmbernurga pizzeriast.) Olin algul veidi mures, kuna nad on ju ITAALLASED ja terava maitsemeelega, samuti kòik ootavad ju head toitu, kui nimelt selleks kùlla minna. Esimene kord tulid kùlla Dario ja Elisabeta, kes oktoobri alguses abielluvad (koos on olnud peaaegu 1 aasta). Nad on veganid, ehk nad ei sòò liha, juustu, muna, piima ning ei joo alkoholi. Dario mediteerib ja nad kùlastavad vaid òko-poode. Nii. òhtusòògiks tuli: eelroaks tomati-paprika-lehtsalati salat sidruniga ning praetud leivad oliiviòliga, esimeseks roaks pasta kòògiviljadega. Kòik see suuremat ettevalmistust ei nòudnud, samas oli piisav,, et kòhu tàis saaks. Jàrgmise òhtusòògiga oli juba rohkem tegemist, kùlla tulid Buzz, Lisa ja Elena. Eelroaks pidi miki valmistama ahjuleibasid, aga lòpuks tegin ikkagi kòik mina, kuna tal oli peremehe ùlesanded tàitsa ehk kòigile ùkshaaval korterit tuvustada ja veinipudeleid avada. Niisis sòime natukene praeleiba spets-hakkliha ja spets-juustuga (mida minu arust jài vàheks) ning pearoaks tegin Spaghetti alla carbonara, neid samu spagette, mida ùkskord Nòvaski, suitsupeekoni ja munaga. Tuli pàris hea. Ning magustoiduks legendaarne sokolaadikook. Lisaks oli Lisa toonud mascarpone koogi, mis sarnaneb Tiramisùle, kuid oli pisut kreemisem. Ohtu oli vahva ja hiljem tegime ekskurssijat Castiglioni peal, làksime etruskide vàrava juurde vaadet ja tàhti nautima. Lisal olid mingid plàtud jalas, millega ta munakivistel tòusudel ja langustel pidi kòndima nagu pingviin, kuna polnud vàga mugav ning lisaks oli tal kaasas sajakilone kàekott, mida pidi ta poiss lòpuks ise kandma, seda oli pàris koomiline vaadata.
Kolmas òhtusòòk vòttis aset ùleeile, kuhu tuli kùlla pere koos aastase titega ning veel ùks paarike. Nende tuleku peale tuli mul korralikult làbi mòelda, mida pakkuda, kuna see lapsega tsikk teeb alati òudsalt hàid òhtusòòke... Eelroaks tulid lavassirullid, kaks toru kùlmasid koos salaami-vàrske kurgi-majoneesi ja juustuga, teine lehtsalati, gorgonzola juustu, hapukoore ja millegagiveel.... Kolm ùlejàànud rulli tegin spets-hakkliha ja -juustuga ning tomatikastmega ja paprika-juustuga. Vàga head tulid, ainult, et lagunesid veits àra, kuid maitse sest ei muutunud. Kòik olid sillas. Ning pearoaks ravioolid (vàrske pasta, mille sees oli spinat ja ricotta juust) salvei ja vòiga, peale parmesan - nàmmmmm. Olin jàlle sama soksikoogi teinud, kuna soksi oli ùle, peale vàrsked maasikad. Lisaks tòid kùlalised suure karbi jààtist: pistaatsia, mànniseemne- ja pàhkliga ning koduòlut. Kòige vòimsam òhtusòòk. Ja kòik ùleùldse kiidavad siin koguaeg, niiet sain oma egot kergitatud. 
Sellele eelnenud lòunal pidime mikiga jooksma minema. Kuna oli juba lòuna kàes, vòis arvata, et vàljas on pàris kuum, aga làksime siiski. Noh nii - 40 minutiks. Kuna joosta ùlesmàge selle kuumusega oli vàga vaevaline, otsustasime kòndida - aga màe tippu! Mis see siis àra ole... Tuli vàlja, et see oli mu elu kòige vaevalisem reis ùldse. Esiteks kuumus, kuumast òhkava asfaldi peal, sùnteetilised pikad jooksupùksid... Onneks vòttis miki endal ùlakeha paljaks ja mina sain ta sàrgi endale pàhe sàttida, jumal tànatud, muidu oleks ma kùll kuumarabanduse saanud. Varjusid oli vàhe, kuna oli keskpàev. Sellegipoolest ùritasin ma varjult-varjule kòndida. Pidev ùlesmàge kòndimine, janu ja pàike vaevasid mind. Ainult vaated olid mega ilusad, nàgime, kuidas meie Castiglion Fiorentino jàrjest kaugenes ja kaugenes... Mingi hetk ma jàin seisma ja ùtlesin, et mina ei jaksa enam - liiga palav. Oleks olnud kraadid 20ndates, poleks olnud viga midagi... Miki aga veenis mind ikka ùmber jutuga, et varsti tuleb màes ùks jògi. Okei. Sinna jòudmiseks pidi veel pisut làbi metsa minema ja see "jògi" oli mingi allika nirin ning ùks looduslikult tekkinud madal vannike jàise veega. See oli isegi hea, kuna ma plàtserdasin end selle veega ùleni màrjaks, nahk lausa jòi ja joogijanu andis veidi jàrele. Mòtlesime, et làhme edasi, lòpuks pidi màe tipu làhedal veel ùks suurem jògi olema. Kòmpisime ja kòmpisime, lòpp oli veel kaugel ja keha ei jaksanud enam. Pàrisin koguaeg, millal me juba jòuame. Vahepeal ma mòtlesin maha istuda ja àra sulada, aga nii kaugele olime me juba ju tulnud, et oleks olnud patt katkestada. Okei, tripp oli àge aga ajalm millal pàike on kòige kuumem, oli see pigem enesetapp. Mingi ime làbi jòudsime tàitsa tippu, kus oli veel mingi restoran (suletud muidugi sellisel kellaajal - siesta ju). janu oli suur aga ròòm ka, kuna rohkem ei pidanud ùlesmàge minema. Jògi, mille tòttu ma ùleùldse end piinasin, oli olnud àra kuivanud. Jess. Miki veel uuris ja làks kaugemale vaatama senikaua kui ma 10 min puhkasin. Ei midagi. Resto oli kinni, vett polnud mittekuskil! Lòpuks leidis miki resto terrassil mingi taimekastmiskraani, kust me siis vett "varastasime". Tagasi minek. Mul oli energiat rohkem, kuna olin enne veidi puhanud, erinevalt mikist. Ja muidugi alla oli parem minna ka, inerts. Kokku kòndisime me vist 15 km, edasi-tagasi. Meie suurim soov oli selle allikanire juurde jòuda, et veidikenegi vàrskendust saada. Oh seda ònne, kui me sinnani jòudsime, miki vòttis paljaks ja làks kastis oma taguotsa sinna veevanni, mis oli tegelt mudavann rohkem. Ma tegin end jàlle kòikjalt kàsitsi màrjaks nin jàlle oli hea olla.. isegi, et kùlm! tagasi oli veel 5km minna. 10 minutiga olime me tàiesti àra kuivanud ja pàike kùttis ja kùttis... Onneks oli mul vooderdusega rinnahoidja, milles pùsis màrg vesi kòige kauem, niiet sealt ja juustest sain vahepeal vett vàlja pigistada ja nàgu kasta. Nùùd ei jaksand miki enam, energia oli tàitsa otsas. Kuniks ta jàlle kellegi hoovis kraani màrkas ja oma pea sinna alla pani, et juua. Veel 1km.... ja kodus. Esimene asi - vesi jààga ja kùlm duss. Tàiesti ulme, mis me làbi tegime, enam ei làhe kunagi òue sellel kellaajal! Samas saime hulgi kaloreid pòletatud. Kuniks me òhtul jàlle end punni sòime! Jàrgmine pàev ei saanud ma hàsti midagi aru, keha oli nii vàsinud. Ka tàna mul on jalad kanged ja kòhulihased annavad tunda. Tuleb natuke taastuda ja siis làhme juba planeeritult - veepudelite ja katvate riietega metsa ja màkke ronima. Mul on siiamaani nàgu punane nagu saksa turistil. Esimene kord, kui ma siin kòvasti pàikest olen saanud, kuna siiani olen end varjus hoidnud.
Kuna august on kàes, siis on palju langevaid tàhti, tànagi làhme peale mamma òhtusòòki sòprade juurde tsillima ja taevast vaatama. Eriti just tàna on mingi spets òò, Sant Lorenzo tàhtpàev.
Vahepeal kàisime siin jàlle ùhel pùhakute pàeval suurepàrast ilutulestikku vaatamas, kòikse rahvas kogunes igale poole teede peale, kust hàsti nàha oli, nagu ka meie ja mingi 20 minutit kestis see tulevàrk, mis on 20 korda vòimsam sellest, mida ma nàinud olen. 
Siis ùks òhtu kàime liha grillimas ùhes pòhikohas - suures uhkes RMK-pargis, màe otsas loomapargis, mis on nagu pikniku koht, kus on valmis ahjud ja restoran ja looma-aedikud ja mànguplatsid, toolid-lauad-purskkaevud ja metssead kàivad inimestelt sòòki nurumas. Uleùldse siin pole mingit sellist vàrki, et làhed telgi ja tikkudega metsa matkama ja elatud sellest, mida leiad, vaid kòik, absoluutselt kòik tarvikud on olemas, noh terve maja on kaasas. Topsid, laudlinad, sààsetòrje, mànguasjad jne. Okei, kindlasti on siin ka ekstreemsemaid inimesi, kuid enamus on ikka nii mugavad, et vàhepole. Aga mònna oli vàrskes òhus piknikutada, ainult metssea hirm oli. Uks kord làks ùks metssea-ema koerale kallale, kuna kartis oma vàikeste pàrast... Aa ja ùks òò kui koju sòitsime, ajasime peaaegu ùhe vàikse metssea-pòrsa alla... Nuuks.. No kui ta teele jooksis siis ei olnud enam midagi teha, mina panin kàed silmade ette ja miki sòitis lihtsalt otse, kuna nii viimne hetk oli. Mingi pòks kàis, aga laipa polnud, verd polnud, arvatavasti sai ta kòksu ja jooksis minema, vb suri àra ka, kuna ta oli nii pisike... 

Igaljuhul, aitab jutustamisest, pean nùùd pessu minema ja siis sòòma ja siis tàhti vaatama. Vaadake teie ka, siis vaatame àkki samu langeivaid tàhti :) Kalli kalli kòigile ja andke teada, millal skaibis olete, olen juba rahutu! 

Peaaegu igal hommikul enne kui silmad avan, kuulen, kuidas meie kõrval/kohal elav vanem paar möliseb teineteisega. Pigem just see vanem naine, kellel on selline robustne hääl, kamandab ja vannub teise peale. Ega see mees parem pole, kuigi on pisut vaiksem. Ja iga jummala hommik sama värk, lisaks lõuna-ajal või kui aken on lahti ja kuulda on. Me kumbki pole täpselt aru saanud, mille üle nad vaidlevad, kuid kõik see tundub koomiline ning üllatav. Selles väikses linnakeses on kõik hooned üksteisele nii lähedal, et tekib tunne nagu elaks mingis ühiselamus. Õhtuti ringi uidates kuuleb mehi madalasti norskamas ja õhtusöögi ajal levib friteeritud suvikõrvitsaõite aroom igale poole. See on selline omaette nähtus, eriti mulle, kes ma pole võib-olla harjunud… Samas on see kõik positiivne ja vahva, eriti kui saaks rohkemate inimestega tuttavaks ja oleks võimalus igal sammul igaühele buonasera öelda, mitte, et seda juba ei juhtuks, kuigi kõik on veel võhivõõrad. Mõnikord kuuleb kedagi ooperit laulmas või mõnda lauluviit ümisemas. Võib öelda, et kõik see on üsna vastandlik eesti eluolule, mis on omamoodi veider nende jaoks, kes terve elu itaalia vanalinnas elanud.
Meil siin on juba mitmed külalised käinud ja kõigile meeldib meie asukoht ning korter väga. See tundub isegi liiga omane Itaaliale, meil on pidevalt tunne, et oleme puhkusel kuskil turistisviidis… Oleme teinud õhtusööke või siis niisama siitsamalt lähedalt pitsasid võtnud ning koduses atmosfääris hea maitsa lasknud.
Ühel lõunapoolikul kuulsime kõva tuult ning varsti visklesid jääkuubikud juba akna taga.. Natuke hiljem helistas Luca ja ütles, et keeristorm on mitmed katused ja seinad ära viinud ning oliivi- ning veiniistandusi kõvasti sasinud. Algul me ei suutnud seda uskuda, aga siis võtsime tee tema juurde ning tõesti - esimesel korrusel, kus asub juuksurisalong, olid klaasseinad ruumi sisse lennanud. Vedas, et just esmaspäeval, kui salongid suletud on. Muidugi need klaasist "seinad" olid vaid mõne mutriga seinas küljes kinni olnud.
Lisaks nägime tee ääres üleujutatud madalamaid kohti, kus autod hulpisid ning istanduse-peenramaa juurde jõudnud, oli väikse kumku katus poolenisti maas, pooled oliivid puudelt maha sadanud, lisaks pirnid, ploomid ja tomatitaimed olid kah maha visatud. Maapind oli muda täis, et autost ei saanud väljagi astuda. Kõik see juhtus just siin Miki vanemate elukoha piirkonnas. Seejärel aitasime tomatitaimed jälle püsti ning vaatasime niisama ringi. Mina tegin mahlastest viljadest fotoseeria:

ja mu jalanõud said rikutud

lisaks olid surnuaeda lennanud mitu suurt ja vana küpressi, mida tuul lihtsalt pooleks oli murdnud

sellist tüüpi surnuaiad on neil

photoshoot kodus enne salati tegemist just põllult korjatud viljadega..nämm

ja kohalik pitsa

Kui Miki bändiproovi läks Firenzesse, siis mina läksin uude kodukohta uudistama ning tegin teie palvel paar pilti. Igale poole, kuhu vaatad, on juba jälle jube äge vaade, läksin veidi hoogu.

selle kollase hoone vasakul pool kõige madalamal asuvad kaks pisukest avaust, on meie köögi aknad

need siseaiad on maru ägedad, ja neid on siin lõpmatult palju

üks põhiväljakutest

endine etruskide elupaik, müürid ja torn

mingi väga hull tänav

nii nunnu, vahib mind

kuulus kolme rattaga "ape" (tõlk: mesilane), "vespa" (tõlk: herilane) on see väike motikas

miks mitte tomateid ukse taga kasvatada?

kõige mõnusam, roosilõhnaline privaattänav

trepp etruskide kindlusesse

väga paljud kasvatavadki oma siseaedades kõike eluks vajalikku

okastraaditud vaade

viinamarjad

kassidel on siin üli lebo, soojade kivide peal lösutada, tuki peaksite ka siia puhkusele tooma

mida sa tahad?

vanast ajast...

antiikset tüüpi poekesed, justnimelt selliste uste-ja vitriinakendega

müürist väljas

killustikune park.hmmmm

II maailmasõja mälestusmärk

väljaspool vanalinna on ikka veel castiglion fiorentino, aga uuemat sorti perifeeria

jällegi olen iseenda fotograaf

üks org neljast

jalgtee, mis viib basseini

kodutee

meeldib taimekasutus

lähim kodu park