Natuke varastatud pilte

See oli mu esimene kodu

Ja aknast oli vaade selline

See on keskvàljak Piazza del Ferrari

Lihtsalt tavaline tànav

Ilus loojang sadamas

òhtusòògi-eri

Michele tòi kodunt kaasa enda tehtud oliiviòli, mis oli tàiesti rohelist vàrvi ja lòhnas jumalikult! Ning kaks veini, yks pàrit Montalcinost, kus pidi itaalia kòige parem vein pàrit olema. OLIGI!!!

Teen teid natuke kadedaks:

Bruschetta: ahjus kròbedaks, oliiviòli

Natuke soola...

Ja naudi!

Lisaks hòrku veini

Perfetto!

Buonissimo!

Delicioso!

Davide andis meile marineeritud baklazaani ka

Buon appetito!

Sestri Levante

Itaalia koosneb 20st maakonnast , mis omakorda jagunevad 110 provintsiks ning need omakorda valdadeks. Mina elan Liguuria maakonnas, mis jaguneb eraldi neljaks provintsiks. Yks nendest on Genova (linna) provints, kuhu kuulub ka see vald- Sestri Levante.

Eriline on see paik sellepàrast, et seal on kaks IMEILUSAT randa, mis suviti on rahvast puupysti tàis. Seal on neid kaks tykki. Ja nende nimed on pandud kirjaniku Hans Christian Anderseni poolt, kes peatus seal 1833. aastal.

Sòit kiirteel Genovast Sestri Levantesse (52km)

Jòudsime pàrale!

Armastuskirjade maa... ("Oled unikaalne")

Mina rannal tatsamas. Vàga kylm ja tuuline oli.

"Baia delle Favole" ehk Muinasjuttude rand.

Itaalia kaart

Nàgime Robert Denirot

Suve paradiis

"Baia del Silenzio" ehk vaikuse rand. Veits pime oli.

Ja lòpuks aperativo kaelkirjakuga.

Uudised

Tere pàevast, kell on 16.11.
Tàna rààgime sellest, miks vanainimesed siin head vàlja nàevad, kuidas trepist paremini yles saada, miks kòik tahavad Eestisse tulla, kus tòòtab Salvatore, mis mòttes itaallased hilinejad on ja kuidas tànavamuusikud paremini teenivad. Lisaks ilmateade ja kooliuudised.


Uitasin siin ykspàev ringi, kui palju aega oli, ja leidsin kodu làhedalt mitu eksklusiiv-poodi,mis oleks nagu kaltsukad, aga tàis vàga stiilseid ja korralikke (aga kalleid) riideid. See, kus ma pikemalt viibisin, oligi vist mòeldud vaid naistele ning seal oli kaks myyat, kes aitasid kahel vanemal naisterahval riietuda ja proovida kòige uudsemat stiili. Seal oli kòike jalatsitest kybarateni. Ja see on kusjuures tàiesti tòsi, et nad NàEVAD head vàlja vòrreldes eesti vanainimestega. Itaallannad on vàga uuendusmeelsed, kuid vahel ka liiga. Olen nàinud ka vàga koledaid nàiteid!

Ykspàev koju minnes, olin jàlle masenduses, et mind ootab ees vàga vàga pikk ja jàrsk trepp. IGA jumala kord. Siis aga nàgin yhte keskealist daami yles jalutamas. Just nimelt- JALUTAMAS. Mina torman yles oma tavalise liikumistempoga, ja kui ma vàlisukseni jòuan, olen làbi nagu làti raha. Tuleb vaid asja RAHULIKULT vòtta (nagu itaallased ikka vòtavad) ja jalutada samm sammu haaval ylese, nautides samal ajal ymbrust ja lolle inimesi, kes jooksevad, aga hingeldavad yleval niikaua, kuni targad uimerdised vàhehaaval pàrale jòuavad. Tasa sòuad- kaugele jòuad!

Olen sattunud mòne isiksusega pikemalt rààkima Eestist, nende òhutusel muidugi. Ja nad imestavad iga vàiksemagi asja yle, mis meil on tàiesti tavaline. Nàiteks arvatakse, et Eesti on pòhjanaba, kus elavad jààkarud ja kus suvel on sama kylm kui talvel. Teada saades, et suvi on meil umbes sama soe kui siin, tòmbuvad nad vajadusest see àra nàha, roheliseks. Vòi et, me ei pea pòhimòtteliselt parkimise eest suvalises kohas maksma, ja et meil pole òieti yhtegi kiirteed ning et kòik kasutavad elektroonilisi sidepidamis- ja maksevahendeid. Et tydrukud on ilusad (mida nad on ka mujalt kuulnud) ning et me kòik paljalt saunas kàime, vòi et me saame telkida peaaegu seal, kus tahame. Olgem uhked! Olengi hakanud nii palju rohkem Eestit hindama, kui varem. Samas ei saa vòrrelda meie kodumaad Itaaliaga, sest minu jaoks on need vòrdselt parimad kohad, mida tean!

Salvatore, mu eks toanaaber, tòòtab Genova linna teises osas kokana kuskil vàikses poekeses. Jah, mul vedas temaga. Làksime siis oma eks-korterikaaslastega talle sinna kylla. Genova on ikka palju suurem, kui ma arvasin, pole yle pooltest kohtadest varem UNISTANUDKI. Làksime siis kylla ja saime parimat juua-syya poole hinnaga. + suurepàrane ilm ja seltskond.


tulevad


ilus ilm



poes



istuvad



hobustest ei saa ikkagi eemale hoida

Itaallased on ses mòttes hilinejad, et nad lihtsalt peaaegu, et NIMELT jààvad hiljaks. Eriti proffessorid. Ja samuti, kui yritus on màrgitud, et 18.30, siis algab kòige varemalt 19.15. Noh ja kòige suurem hilineja, on teate-kyll-kes, ja ma tegin ka laulu kitarrile "One hour late man" (Mees, kes jààb alati vàhemalt 1h hiljaks).

Kesklinna pòhi-piazzal mòngib tihti yks vahva mees akordionit, ja tal on juba mitu kuud kaasas yks MEGA NUMMI kutsikas-karvapall. Kylma ilmaga kampsun seljas. Ta on lihtsalt niiiii armas, et iga kord, kui on vòimalik, annan ma neile midagi natuke. Sants ja Madli teavad, sest me ykskord làksime nende juurde jàlle ja andsime oma kòik sendid àra ja nàppisime kutsi. Aga ta on siuke tyyp kes tàiega hammustab. Nii, et parem on vaadata.


Ilmaetade:

Viimastel pàevadel on olnud vàga pàikesepaisteline ja soe, ligi 18kraadi sooja. Tàna on 12, aga ka soe. Sàh sulle talve. Tegelikult tuleb varsti vist jàlle kylma ka (loodan, et mitte)!


Kooliuudistest panen ma siia minu ja LUIGI landarti tòò sketsi. nautige vòi salake maha:



Yldiselt on koolis nyyd rohkem teha ja tahaks juba uusi aineid valida.



Kena pàeva jàtku!

Màgede hààl

On juhtunud yks òige pònev asi.. Nimelt làksin yhe itaalia sòbraga (kes teeb oma lòputòòd siin arstina, kaasa Torino làhedale ta "suvekodusse". See pakkumine tuli vàga ettearvamatult. Samas polnud mul midagi erilist nàdalavahetusel teha ka.. Ta ise kàib suusatamas, aga mul suuski pole ja yldse oleks kallis laenutada. Tema aga kutsus mind matkama! Kusjuures, eriti ònnelik olen ma selle yle, et mul tuli kokku maksta vaid 10 euri Torinosse sòiduks! Edasi sòitsime autoga màgedesse, aga nii singavonga, et mul làks syda eriti pahaks- pole ju harjunud! Kui minult siin kysitakse, kui kòrged màed meil on, siis vastust kuuldes on kòik vàga yllatunud. Ja saavad mu peapòòritusest aru.
Jòudsime umbes keskòòl kohale ja kuna linnas oli nii tohutu udu, et mitte kui midagi nàha polnud, oli siin pilvede kohal selge, vàrske ja tàhistaevane. Nii tore oli jàlle lume peal astuda ja libastuda. òòbisime Ricardo ja tema vanematega nende puhkekodus ja hommikul peale hommikusòòki asusime teele. Kuid enne tutvusin veel tema pààrentsitega, kes olid vàga sòbralikud ja rààkisid pàris hàsti inglise keelt ka. See on suhteliselt harv juhus. òigupoolest oli mul rohkem tunne, nagu viibiksin kuskil Norra màgedes. Nad olid ka kòik sinisilmsed ja pakkusid kohvi asemel hoopis teed. Tegelikult joovad vist itaallased teed tavaliselt koos piimaga ja kastavad saia sinna tervenisti sisse.
Isa nàitas mulle veel kòik kaardil àra, et kus me oleme ja kuhu làheme ja mis on siin, mis on seal. Tòi veel mulle prosciuttot ja muud nàksi, mida piknikul syya.
Asusime teele jàlle autoga ja yks tyyp tuli veel kaasa. Niisis làksime kolmekesi. Huvitav on see, et kuna neil on seal palju kurve (màkketòusul), siis nad peavad kogu aeg piibitama vaikselt, et vastutulevaid autosid hoiatada.
Varsti kohalejòudes tòmbasime prillid pàhe, matkakotid selga ja hakkasime astuma.
Niiiii soe oli, umbes 10-15 kraadi sooja ning pàike pritsis nàkku. Lumi oli kyll kòva ja vana, aga siis ei pidanud me jalga panema neid reketeid konksudega, millega muidu paksu lume peal kàiakse. òhk oli karge ja vàrske ning ma oleks absoluutselt kòik riided seljast àra vòtnud, sest higi hakkas kohe lahmama. Myttasime mòòda valgeid ja lumiseid radu ja kòik vastutulevad JA ròòmsameelsed matkajad teretasid ja ajasid natuke juttu. Minagi tundsin, et paremat ei saaks tahtagi! Genovas on suhteliselt ràpane, siin aga nii mònus, et kòik hingamisorganid said korraga jàlle puhtaks.
Vahepeal laiutas me kòrval KURISTIK, mis oli pàris hirmus (kuid ainult minu jaoks). Kòndida oli muidu mugav, ainult vahepeal vajus pòlveni lumme. Ja nalja sai. Mònel korral kuivadest màndidest ja lehistest mòòdudes hakkas ninna tugev, aga selline soe nostalgiline lòhn, mis meenutas kohe Hiiumaad. Silmi ma màgedelt ei saanud, sest nii ilus ja uskumatu oli. Pole ma kunagi òieti màe otsas ju kàinudki. Poisid kysisid, mis laulu me tavaliselt laulame Eestis, kui matkame, esitasin kòlavalt "Sòber, àra vàsi ràndamise hoos..." Ja nemad vastasid oma jungabunga-lugudega...
Pàrast umbes yle tunni-ajast kòndimist jòudsime yhe vana lagunenud kindluse juurde, kust oli eriti hea vaade ymbruskonnale ja kahjuks ka yhele paarikesele.. Istusime aga kivi peale ja tegime vàikese pikniku. Jalad olid kyll veits màrjad (jalas mu 5-eurosed saapad), aga oli soe ja pàike kòrvetas. Tagasi làksime sama teed ja koju jòudes oli mònus rammestus peal. Kahju ikka, et siin saunasid pole!
Meid oli kutsutud Torinosse tema vanemate juurde òhtusòògile (mis pole yldse haruldane). Sòitsime sinna ja sain jàlle yli hea sòògi ohvriks. Keele viis alla. Ja magusat veini... Ja pàrast kypsiseid veinilikòòriga... ja puuvilju.. ja muidugi kohvi. Juttu jàtkus ka terveks ajaks, kuna nad olid vàga uudishimuliklud ja sòbralikud ja me rààkisime umbes kòigest. Ja isa rààkis nii palju ja nii huvitavat juttu, et ma mòtlesin, et me ei saagi sealt minema!
Muide, mu nàgu oli shuteliselt pàikeselt kòrvetada saanud, niiet olin nàost nagu vàike peet. Noh, saigi natuke d-vitamiini!
Siis saatsid vanemad meid jàlle teele ja kutsusid mind muidugi tagasi. Mis on nii nunnu. Pàrast kahetunnist trippi totaalses udu-kiirteel, jòudsime selgesse Genovasse ja voodini jòudes langesin jòuetult padjale.



Mòni pilt veel SIIN

Vahepala

Lihtsalt yks hàsti vahva emotsioonidega pilt Torino ettekandjatest

Mula I osa

Ei mul ei jàà ikka midagi yle. Peab kirjutama. Iga kord kui ma arvutiklassis olen, siis ei viitsi, aga kui òues jalutan, tuleb kohe tahtmine kòik yles trykkida, et hiljem oleks mònus meenutada.. Eniveis...

Mulle meeldib, kui ma vara tòusen, sest siis nàen tervet seda toredat sagimist ja saan sellest ise ka osa. Mul on peamiselt yks ja seesama koolitee- pikk ja vàrviline tànav, kust kòige kiiremini saab. Sest ma olen ju kuulus hiljaksjààja.

Pàike tòuseb, òues on soe, aga vàrske. Kòik siblivad ringi nagu sipelgad... Tòòinimesed hakkavad oma poekesi ja ristorantesid avama, kòik inimesed làhevad hommikusòògiajaks kohvikutesse kohvi ja kreemisaiakest maiustama.. Vàlirestoranides loetakse lehte, juuakse cappuccinot ja suitsetatakse sigaretti. Nàen vàikesi lapsi, kes kòvahààlselt kuid lòbusalt oma sòpradega kooli poole kòmbivad; tudengeid, kes loengutesse ruttavad, unised nàod peas; keskealisi, kes oma abikaasaga jalutavad ja poevitriine uudistavad; ilusaid vanemaid mehi kaabudes ja mantlites, ajaleht taskus pysti.. ja, nad on tihti hàsti ròòmsad ja teretavad kòiki tuttavaid tànaval, sest nad on kesklinnas oma terve elu elanud. Sellest tekib kohe selline omamoodi meeleolu. Ja siis on yks vana ràpane tyyp, alati samas kohasm, joob cocat vòi òlut, pikad juuksed sorakil peas, hipipaelaga kinni tòmmatud, kalliskivi otsaees ja veidrad isetehtud vàrgendused kàes, kuulutab midagi valju hààlega. Kusjuures ta pole yldse vaene, vaid vist hoopis vaimuhaige.
àsja avatud poelettidel auravad vàrsked saiad ja nende hypnotiseeriv lòhn imbub kogu linna sagimisse segamini kohvi aroomiga. Làhen avatud poodi, kus myyakse puu- ja juurvilju ning palun mandariine ja banaane (mis on imehead, sest làhedalasuvates istandustes/aedades kasvatatud), myyja-noormees kysib, kus ma pàrit olen (mida juhtub pàris tihti), naeratab kelmikalt ja valib mulle kòige ilusamad viljad. Teeb kohe meele ròòmsaks. Mòòdun veel vàikesel tànaval kala- ja molluskipoest, kus myyja alati mulle "Buongiorno!" ytleb. Kòik karjuvad ja teretavad yksteist kòva hààlega. Nàide: "Ciao Massimo! - Ciao signora! - Come stai? - Va bene! - Ciao ciaoo! - Ciao Massimo, ciao!" EHK siis tàiesti sisutyhi vestlus, aga nemad juba oskavad suhteid hoida! Nendest hea pàeva soovimistest ja muust kònest tekib mònus ja omamoodi òhkkond, mille yle tuleb naeraetus nàole. Et nad nii kuumaverelised vatrajad on.
Tòòmehed tòmbavad kitsas tànavas sigaretti ja vahivad mòòdaminevaid ilusaid tydrukuid ning teretavad neid. Yldse mitte hàirivas mòttes.
Jòuan higisena kooli, sest koguaeg peab màest vòi trepist yles minema.. olen juba 15min hiljaks jàànud... Tuleb vàlja, et proffessor jààb 30min.

Ykspàev nàgin koolis yht naist koridoris suitsetamast. Kusjuures huvitav on see, et kunagi vist vòiski. Nyyd on igas klassis silt, et suitsetamine keelatud!

Pàrast kooli làhen koju pikema ringiga, et lihtsalt jalutada. Ja vaadata. Osasid poode hakatakse juba sulgema, kuid mòned baarid alles avatakse. Nàen ajaloohòngulise vàlimusega restorane, mille aknast paistab elava tulega ahi, kus iga paari minuti jàrel uus maitsev pitsa kypsema pannakse. Inimesed einestavad seal ja mekivad maailma parimat veini. Kàin oma lemmik-pagaripoest làbi ja ostan suure isuàratava saia. Koju jòudes teeb Davide juba òhtusòòki, eile jàlle jàneseraguud ning crossainte nutellaga! òhtustame kòik kolmekesi vòi neljakesi tavaliselt koos. Siin làheb kòht tyhjaks kuidagi teistmoodi kui Eestis. Alati enne mekime erinevaid vorste ja juustusid (istutekitajad) ja kòht oleks nagu tàis, aga hing hyppab valmivat toitu nàhes. Pàrast suurt òhtusòòki on kòht punnis ja rammestus peal. Tuleb veel vòike kohvi juua, kuum dush vòtta ning voodisse Salingeri lugema minna!

Uus aasta

Mul jookseb juba kokku, et nii palju on juhtunud ja mitte kirja pandud.. Mul oli isegi oma arvutis jutud valmis kirjutatud oma eelmise aasta seiklustest Firenze rongijaamas, lumises Toscanas, vihmases Genovas ja sòidust Eestisse.. Juhtus aga taoline asi, et kui ma kodust naasin, avastasin, et mu arvutil on ekraan katki, st ta on nii tume, et vaevalt midagi nàeb. Seega, tàna làhengi arvutiparandusse ja vaatan, kui palju ma plekkima pean, sest mulle òeldi, et ligikaudu 100 eurot! :(

Itaaliasse sòit làks vàga hàsti ja vàga kiiresti, lennujaama tuli vastu Michele ja viis mind autoga Genovasse ja jài ise kah sinna nàdalavahetuseks. Koju jòudmine polnud nii tore, kuna Bia oli jàlle mu voodisse pissinud, va kurinahk! (ja siis veel yhel jàrgmisel pàeval, aga jòudsin jàlile ja suuri kahjustusi polnud). See òò magasime ilma millegita ja kylmetasime, sest toas oli ka suhteliselt niiske. Jàrgmisel pàeval aga sain kòik voodipesu pesumajas ònneks àra pesta.

Viisin kingitusi ka. Emale jòululise soojakoti, Davidele pajakindad ja kàteràti, Serenale Kalevi kommi ning Michelele Eesti keele òpiku. Las òpib.

Ise sain ta emalt ilusad roosa-pruunivàrvilise mytsi ja kindad, tòesti nàevad kenad vàlja!

Nàdalavahetus oli legendaarne, ehk siis me ei teind midagi, vaid sòime ja jòime. Oleks veel nii, et astud toast vàlja ja seal on kohe palmid, liiv ja soe meri.. mida muud veel elult tahta!?

Koolis teen kah asju, ses mòttes, et tegevusetusse ei sure.. Sain ju Michelelt ka kitarri jòuludeks, seega kodus màngin seda (olen nuba 3 uut lugu vàlja mòelnud ;)ja loen kodust vòetud raamatuid. Ja peesitan pàikse kàes. Sest vàljas on ligi 17kraadi sooja ja pàike paistab :) Enam lund ei igatse.

Bia see il gatto di merda, kuses veel Ema voodisse ka kaks korda. Aga see ei haise, jàrelikult ei lase kàttemaksuks. Tal on mingi kolmas jooksuaeg juba sel talvel ja vaeseke otsib endale meest, aga kuskil pole.. panime kuulutuse ylese, et otsime mees-kassi. Ja tal on tòesti midagi vàga viga, ta hààlitseb nagu segane òòd ja pàevad ja aina urvitab. Loodame, et ta saab varsti oma tahtmist.


Muidu, omavahel rààkides, vaatan kòike teise pilguga peale kodus kàimist. Kòik tundub jàlle nii uus ja pònev. Hommikul koolijalutamised on minu lemmikud. Peaks nendest idyllidest artikli kirjutama.

Kòrvas on mul praegu Iiri tehtud/kingitud kòrvaròngad ja ma tunnen tàna ennast nii ilusana!


Buona giornata!