Jòudsime umbes keskòòl kohale ja kuna linnas oli nii tohutu udu, et mitte kui midagi nàha polnud, oli siin pilvede kohal selge, vàrske ja tàhistaevane. Nii tore oli jàlle lume peal astuda ja libastuda. òòbisime Ricardo ja tema vanematega nende puhkekodus ja hommikul peale hommikusòòki asusime teele. Kuid enne tutvusin veel tema pààrentsitega, kes olid vàga sòbralikud ja rààkisid pàris hàsti inglise keelt ka. See on suhteliselt harv juhus. òigupoolest oli mul rohkem tunne, nagu viibiksin kuskil Norra màgedes. Nad olid ka kòik sinisilmsed ja pakkusid kohvi asemel hoopis teed. Tegelikult joovad vist itaallased teed tavaliselt koos piimaga ja kastavad saia sinna tervenisti sisse.
Isa nàitas mulle veel kòik kaardil àra, et kus me oleme ja kuhu làheme ja mis on siin, mis on seal. Tòi veel mulle prosciuttot ja muud nàksi, mida piknikul syya.
Asusime teele jàlle autoga ja yks tyyp tuli veel kaasa. Niisis làksime kolmekesi. Huvitav on see, et kuna neil on seal palju kurve (màkketòusul), siis nad peavad kogu aeg piibitama vaikselt, et vastutulevaid autosid hoiatada.
Varsti kohalejòudes tòmbasime prillid pàhe, matkakotid selga ja hakkasime astuma.
Niiiii soe oli, umbes 10-15 kraadi sooja ning pàike pritsis nàkku. Lumi oli kyll kòva ja vana, aga siis ei pidanud me jalga panema neid reketeid konksudega, millega muidu paksu lume peal kàiakse. òhk oli karge ja vàrske ning ma oleks absoluutselt kòik riided seljast àra vòtnud, sest higi hakkas kohe lahmama. Myttasime mòòda valgeid ja lumiseid radu ja kòik vastutulevad JA ròòmsameelsed matkajad teretasid ja ajasid natuke juttu. Minagi tundsin, et paremat ei saaks tahtagi! Genovas on suhteliselt ràpane, siin aga nii mònus, et kòik hingamisorganid said korraga jàlle puhtaks.
Vahepeal laiutas me kòrval KURISTIK, mis oli pàris hirmus (kuid ainult minu jaoks). Kòndida oli muidu mugav, ainult vahepeal vajus pòlveni lumme. Ja nalja sai. Mònel korral kuivadest màndidest ja lehistest mòòdudes hakkas ninna tugev, aga selline soe nostalgiline lòhn, mis meenutas kohe Hiiumaad. Silmi ma màgedelt ei saanud, sest nii ilus ja uskumatu oli. Pole ma kunagi òieti màe otsas ju kàinudki. Poisid kysisid, mis laulu me tavaliselt laulame Eestis, kui matkame, esitasin kòlavalt "Sòber, àra vàsi ràndamise hoos..." Ja nemad vastasid oma jungabunga-lugudega...
Pàrast umbes yle tunni-ajast kòndimist jòudsime yhe vana lagunenud kindluse juurde, kust oli eriti hea vaade ymbruskonnale ja kahjuks ka yhele paarikesele.. Istusime aga kivi peale ja tegime vàikese pikniku. Jalad olid kyll veits màrjad (jalas mu 5-eurosed saapad), aga oli soe ja pàike kòrvetas. Tagasi làksime sama teed ja koju jòudes oli mònus rammestus peal. Kahju ikka, et siin saunasid pole!
Meid oli kutsutud Torinosse tema vanemate juurde òhtusòògile (mis pole yldse haruldane). Sòitsime sinna ja sain jàlle yli hea sòògi ohvriks. Keele viis alla. Ja magusat veini... Ja pàrast kypsiseid veinilikòòriga... ja puuvilju.. ja muidugi kohvi. Juttu jàtkus ka terveks ajaks, kuna nad olid vàga uudishimuliklud ja sòbralikud ja me rààkisime umbes kòigest. Ja isa rààkis nii palju ja nii huvitavat juttu, et ma mòtlesin, et me ei saagi sealt minema!
Muide, mu nàgu oli shuteliselt pàikeselt kòrvetada saanud, niiet olin nàost nagu vàike peet. Noh, saigi natuke d-vitamiini!
Siis saatsid vanemad meid jàlle teele ja kutsusid mind muidugi tagasi. Mis on nii nunnu. Pàrast kahetunnist trippi totaalses udu-kiirteel, jòudsime selgesse Genovasse ja voodini jòudes langesin jòuetult padjale.
Mòni pilt veel SIIN
No comments:
Post a Comment