Ei mul ei jàà ikka midagi yle. Peab kirjutama. Iga kord kui ma arvutiklassis olen, siis ei viitsi, aga kui òues jalutan, tuleb kohe tahtmine kòik yles trykkida, et hiljem oleks mònus meenutada.. Eniveis...
Mulle meeldib, kui ma vara tòusen, sest siis nàen tervet seda toredat sagimist ja saan sellest ise ka osa. Mul on peamiselt yks ja seesama koolitee- pikk ja vàrviline tànav, kust kòige kiiremini saab. Sest ma olen ju kuulus hiljaksjààja.
Pàike tòuseb, òues on soe, aga vàrske. Kòik siblivad ringi nagu sipelgad... Tòòinimesed hakkavad oma poekesi ja ristorantesid avama, kòik inimesed làhevad hommikusòògiajaks kohvikutesse kohvi ja kreemisaiakest maiustama.. Vàlirestoranides loetakse lehte, juuakse cappuccinot ja suitsetatakse sigaretti. Nàen vàikesi lapsi, kes kòvahààlselt kuid lòbusalt oma sòpradega kooli poole kòmbivad; tudengeid, kes loengutesse ruttavad, unised nàod peas; keskealisi, kes oma abikaasaga jalutavad ja poevitriine uudistavad; ilusaid vanemaid mehi kaabudes ja mantlites, ajaleht taskus pysti.. ja, nad on tihti hàsti ròòmsad ja teretavad kòiki tuttavaid tànaval, sest nad on kesklinnas oma terve elu elanud. Sellest tekib kohe selline omamoodi meeleolu. Ja siis on yks vana ràpane tyyp, alati samas kohasm, joob cocat vòi òlut, pikad juuksed sorakil peas, hipipaelaga kinni tòmmatud, kalliskivi otsaees ja veidrad isetehtud vàrgendused kàes, kuulutab midagi valju hààlega. Kusjuures ta pole yldse vaene, vaid vist hoopis vaimuhaige.
àsja avatud poelettidel auravad vàrsked saiad ja nende hypnotiseeriv lòhn imbub kogu linna sagimisse segamini kohvi aroomiga. Làhen avatud poodi, kus myyakse puu- ja juurvilju ning palun mandariine ja banaane (mis on imehead, sest làhedalasuvates istandustes/aedades kasvatatud), myyja-noormees kysib, kus ma pàrit olen (mida juhtub pàris tihti), naeratab kelmikalt ja valib mulle kòige ilusamad viljad. Teeb kohe meele ròòmsaks. Mòòdun veel vàikesel tànaval kala- ja molluskipoest, kus myyja alati mulle "Buongiorno!" ytleb. Kòik karjuvad ja teretavad yksteist kòva hààlega. Nàide: "Ciao Massimo! - Ciao signora! - Come stai? - Va bene! - Ciao ciaoo! - Ciao Massimo, ciao!" EHK siis tàiesti sisutyhi vestlus, aga nemad juba oskavad suhteid hoida! Nendest hea pàeva soovimistest ja muust kònest tekib mònus ja omamoodi òhkkond, mille yle tuleb naeraetus nàole. Et nad nii kuumaverelised vatrajad on.
Tòòmehed tòmbavad kitsas tànavas sigaretti ja vahivad mòòdaminevaid ilusaid tydrukuid ning teretavad neid. Yldse mitte hàirivas mòttes.
Jòuan higisena kooli, sest koguaeg peab màest vòi trepist yles minema.. olen juba 15min hiljaks jàànud... Tuleb vàlja, et proffessor jààb 30min.
Ykspàev nàgin koolis yht naist koridoris suitsetamast. Kusjuures huvitav on see, et kunagi vist vòiski. Nyyd on igas klassis silt, et suitsetamine keelatud!
Pàrast kooli làhen koju pikema ringiga, et lihtsalt jalutada. Ja vaadata. Osasid poode hakatakse juba sulgema, kuid mòned baarid alles avatakse. Nàen ajaloohòngulise vàlimusega restorane, mille aknast paistab elava tulega ahi, kus iga paari minuti jàrel uus maitsev pitsa kypsema pannakse. Inimesed einestavad seal ja mekivad maailma parimat veini. Kàin oma lemmik-pagaripoest làbi ja ostan suure isuàratava saia. Koju jòudes teeb Davide juba òhtusòòki, eile jàlle jàneseraguud ning crossainte nutellaga! òhtustame kòik kolmekesi vòi neljakesi tavaliselt koos. Siin làheb kòht tyhjaks kuidagi teistmoodi kui Eestis. Alati enne mekime erinevaid vorste ja juustusid (istutekitajad) ja kòht oleks nagu tàis, aga hing hyppab valmivat toitu nàhes. Pàrast suurt òhtusòòki on kòht punnis ja rammestus peal. Tuleb veel vòike kohvi juua, kuum dush vòtta ning voodisse Salingeri lugema minna!
No comments:
Post a Comment