Nonii. Vahepeal siis toimus siin Michele sünnipäev, mis tuli üllatuspeo stiilis. Ühesõnaga, kuna ta ise midagi ei plaaninud, siis tulin mõttele, et teeks talle ise peo nii, et tal endal aimugi poleks. Rääkisin Claudiaga, kes on Michele parima sõbra tüdruk, ja ta lubas selle korraldada enda majas. Nad ajasid kõik parimad sõpsud kokku, kokkasid ja lasid mammadel koogid küpsetada. Kui ma Pistoiast Arezzo rongijaama jõudsin, oli Michele juba veits närvis, kuna ma jõudsin "nii hilja" (tegelt ma pidingi hiljem jõudma, et nad salaja end valmis saaks seada). Me olime "kutsutud õhtusöögile 4kesi" nende juurde, ja kuna õhtust süüakse kell 8 õhtul, siis ma jõudsin Arezzosse alles pool 10. Läks isegi hästi, et rongid olid kõik õigel ajal õiges kohas ja kodus tehtud juustusnäkkide tegemise jaoks jäi ka aega. Kui ma saabusin, siis kinkisin talle Bulgakovi meistri ja margarita raamatu ja edasi sõitsime poodi, et veini osta. Mina salaja saatsin Claudiale sõnumeid, et kus me oleme ja kuna jõuame. Lõpuks kui nende ukse taha jõudsime, tegi Lele ukse lahti, toas oli kottpime. Michele ei saand aru, mis jamps on ja lükkas ise ukse lahti, samal ajal lülitati tuli põlema ja kõik (u 15 inimest) hüüdsid PALJUÕNNEE. Michele oli väga õnnelik ja üllatunud, söögid olid imemaitvad, ma isegi ei oodanud, et nad nii palju valmistuksid. Pakuti algul isutekitajaid- salaamid, juustud, minu snäkid, ja veini. Seejärel pasta  poole pudeli viinaga! (jah, see on päris retsept). Pärast toodi 4 erinevat superhead kooki, millele ühele pandi ka Michelele puhkumiseks küünlad peale. Seejärel tuli veel kingituste voor- kingiti 6-7 erinevat uut cd'd ja siis oli rõõm lõputu. Pärast läksime veel baari ja koju jõudsime poole 5 ajal. Vägagi korda läks kõik jee!

Siin juba magusavoor

Ka sõbrad rõõmustasid, et ma nii hea idee peale tulin

Michele ei suuda oma silmi uskuda

Õnnesoov

Järgmine pilt on Iirile:

Mis sa sellisest mütsist arvad? Kui sa tahad, võin ma sulle selle hankida!

Ja minu retseptisaaga järkub:

Pasta šampinjonide, spinati ja gorgonzola juustuga!

Vahepeal oleme ära käinud Aullas (see linn, kus me projekti tegime ja mille kohta ma ka lõputöö teen), käisin hambaarstil ja plekkisin kõvasti, aga vähemalt on see seda väärt ning lund hakkas sadama. Tegelikult juba nädal tagasi, siis vahepeal oli lihtsalt külm (0-1kraadi) ja täna sajab jälle. See on nii suur sündmus nende jaoks, et kõik kokkusaamised lükatakse edasi ja rongid ei sõida jne. selline jama. Igatahes ma loodan, et jõuan vähemalt sünnipäevalapse üllatuspeole, mis minu eestvedamisel ta sõbrad korraldavad. Siis nädal veel ja olemegi kodus!

appi appi

Käisin Aulla raamatukogus materjale korjamas linna kohta

Matkasime Brunella kindlusesse Aulla linna kohal

Lõunapaus ja meie uus kolleeg

Kindlus Brunella 14.sajandist

Aulla linn

Ja Brunella park

Me käisime täna Firenzes kuulamas Amsterdami maastikuarhitekti Michael van Gesselit. Ta esines superilusas ülikooli hoones, mis on põhimõtteliselt Duomo kõrval! Ta rääkis inglise keeles ja siis üks muhe itaalia onu tõlkis teda. Meenutas natuke Fritzu (meie õppejõud, sakslane), nii oma jutu poolest, kuna ta ka lähenes disainile ja üldse maastikuarhitektuurile väga omapärasel ja huvitaval moel, ja välimus oli ka natuke tema sarnane ja loomulikult stiilne. Gessel oli väga mõnusa olekuga ja hea huumorimeelega. Ma nautisin kahekordselt, kuna vahel on nii hea inglise keelt kuulda ja asjadest täpselt aru saada, mis itaalia keeles on veel kaheldav. Esitlus kestis umbes kaks ja pool tundi ning pärast seda saime kokku ühe endise kollegiga, kes varem meie stuudios töötas. Ta on leedu tüdruk! Ja elab Firenzes ja räägib nagu päris itaallane, ainult vähekese vene aktsendiga. Ja peale vaadates saab kohe aru, et ta on kuskilt Balti riikidest- ma saan lihtsalt nii hästi kohe aru, kes mis rahvusest on. Itaallasi ja soomlasi on kõige kergem vist ära arvata (Euroopast).
Aa muideks, meil on uus praktikant, õigemini kaastöötaja, kuna ta on juba magistri lõpetanud. Tüüp on 33 aastane, kuid näeb välja nagu 20 oma prillide ja breketitega. Üsna nohiklik tüüp tundub. Me oleme nüüd natsa suhelnud ka- väga hull ei olegi, tark on. Veits jään nüüd põhitähelepanust kõrvale, aga muidu on ok! :D

Pärast käisime kõik koos turul- suuuuuur suuur hoone, kus võib väga lihtsalt ära eksida, seal müüakse absull kõike söödavat. Lisaks oli seal selline väike ajalooline "söökla", kus sai pastat, paniinosid ja veini osta ja sealsamas kahvli ja noaga laua taga süüa. Päris palju rahvast oli, aga üldiselt super lahe koht. Üks muusik tuli isegi akordionit mängima, niiet atmosfäär oli suurepärane. Tellisime 5 taldrikut pastat ja 5 klaasi punast veini ja hakkasime lõunatama. Rääkisime juttu ja nagu kombeks, Chiara jäi kuskile kursusele hiljaks, sest kui lõunasöök ja seltskond on hea, siis võib vabalt igale poole hilineda. Kõik sai muidugi rongide süüks ajada, kuna külmema ilmaga või vahel niisama teadmatutel põhjustel ronigd lihtsalt jäävad hiljaks. Itaallased on selle juures aga väga rahulikud ja ütlevad "lähme teeme ühe kohvi!". Põhjamaades oleks see lubamatu, et põhiline ühistransport saab 45min hiljaks jääda nagu meil täna hommikul Pistoiast Firenzesse minnes.
Ilm on nii külm ja niiske et õudne. Nii vastik. Kodus ka on jahe, kuna ei saa hubast sooja tuba endale iga päev lubada. Hea, et kui koju saab varsti, siis saan ka korralikuma varustuse kaasa võtta, lisaks on mul oma riietest juba kopp ka ees, tahaks nagu mingit vaheldust juba- teisi saapaid ja kampsunit.
Muidu on jokk, päevad lendavad, varsti on juba Michele sünna ja siis jõulud!

See ruum, kus esitlus toimus ja see halli pääga on seesama marhitekt

Turu puhvet

Mulle jagati lahkelt värsket oliiviõli, millega ma saan nüüd eriti hõrke toite valmistada

Minu uus üllitis: kanafilee küüslaugu, sidruni ja salveiga ning muidugi bruschettad!

Tšau! Mul läheb hästi, kahel viimasel nädalal olen oma lõputööd teinud, kuna midagi muud olulist ei toimu hetkel. Boss peab mulle loenguid maastikuarhitektuurist ja filosoofiast ning üldiselt kõik edeneb ja sujub hästi. Vahepeal on siin toimunud veel igast asju, mida ma olen skaibis kõik perele ära rääkinud, kuid blogisse ei kandnud. Paar nädalat tagasi oli Pistoias näiteks arhiektuurikonverents ja õhtusöögid tähtsate inimestega (näiteks ka Hans Kollhoff, kes on üks mõjukamaid arhitekte Berliinis), kellega ma kõik tutvusin ja üldse lõin olulisi kontakte Itaalia maastikuarhitektuuri ja arhitektuuri alal. Ma jäin ka oma välimusega (pikk ja blond) paljudele silma, niiet aitäh emme ja issi :D Siis toimus veel üks LED lampide esitlus, kus jälle ohtralt ja jumalikult süüa-veini juua sai ning proffidega tutvutud. Niiet pole üldse paha!

Ilmad on novembrikuus vihmased ja jahedad, ausalt öeldes olen ise pigem eesti ilma ja lume pärast ärevuses. Vähem kui kuu aja pärast, tegelikult- 20 päeva pärast! tuleme me ju KOJU. Ma nii ootan! Ma naeran ette juba Suusi nägu kui ta meid näeb :)

 Siis olen veel kokanud. Suitsulõhe brokkoliga. Viimast tuleb aurutada 3min, et see krõmpsuks jääks ja peale soola, pipart ja parmesani raputada. Nii hea!

Ja siit tuleb Baklažaan parmesaniga (Melanzane alla Parmigiana):

Sibul, küüslauk, purustatud tomatid

Viilutatud baklažaan natukese soolaga kaetult tunniks ajaks paberi peale panna, siis tuleb suurem niiskus välja ja viilude peale tekivad "pisarad"

Vormi sisse kihtidena: baklažaaniviilud, tomatimöks, mozzarella, baklažaaniviilud, tomativiilud ja parmesan

nagu lasanje!

Kui mu töökaaslased said teada, et ma pole veel Luccas käinud (peale selle eelneva parkide-reisi koos nendega), siis nad tuletasid mulle vähemalt kolm korda päevas meelde, et ma see nädalavahetus ikka kindlalt läheksin! See pühapäev otsustasimegi selle reisi ette võtta. Kuigi me jõudsime sinna alles mingi kella neljaks-viieks, siis suuri vaatamisväärsusi ja muuseume vaatama ei jõudnud. Ka 7km linnamüüril jalutuskäik jäi ära, aga siis ongi põhjust uuesti minna. See linn on minu arvates üks ilusamaid Toskaanas. Lucca on Pistoiaga enam-vähem ühes mõõdus, kuid ajalooline kesklinn on pisut suurem. Jalutasime tänavatel koos miljoni inimesega, kuna pühapäevadel tulevad kõik pered välja ja jalutavad tänavatel, söövad jäätist ja vaatavad vaateakendel jalanõusid. Me astusime sisse ühte vineriasse (veinipood-restorani), kuhu lõpuks end unustasimegi. Maitsesime spets Lucca veine ning lubasime endale ka kohaliku kahekäiguslise õhtusöögi, mis oli lihtsalt taevalik. Sõime algul tasuta aperatiivot- isutekitajad, seejärel Lucca tortelliinisid (see pasta, mille sees on näiteks juust või pesto), hiljem Michele võttis jäneseliha ja mina sõin ahjujuustu. Seal oli nii mõnus atmosfäär, sisekujundus, vein ja muusika, et me jäimegi sinna kuni äraminekuni. Mõned pildikesed ka:

See vaade oli teel Luccasse

Arvatavasti siis Lucca duomo

Veits ebaõnnestunud foto. Me vist mõlemad pilgutasime klõpsu ajal...

Siin on teile ettekujutus sellest linnast, uuesti minnes teen kindlasti ise ka pilte

Järjekordne väljasõit Luccasse Franki tehtud projekte vaatama.

See on see COR-TEN, ema, millest ma rääkisin

Ja see läbipaistev asfalt

Vana "pesumaja"

Kuna alt voolas läbi oja, siis kivide peal pesti vanasti niimoodi pesu Itaalias

Vanast valvuritornist tehtud lift

Parkla katusel asuv park- ainuke uus projekt, mis lubati teha viimase saja aasta jooksul ajaloolises Lucca linnas müüridest sissepoole

Väljakaevamisel avastatud varemed

Sain isegi otse maapinna lõiget näha- mis materjalid kuidas pannakse jne

Purskkaev

Jalakäijate sild (see polnud Frank tehtud, lihtsalt käisime vaatamas)

Itaalia stiil

Siit edasi jällegi Franki tehtud