Buonasera

Eile käisin kuulamas itaalia ja bostoni bändi, kes mängisid eksperimentaal- ja pshühadeelset mussi. Hea mõte oli seal käia, mulle meeldis väga. Läksin üksi, sest Philipp hüppas alt ära. Tutvusin seal klubis aga ühe baarimehega, kellega sai juttu vestud ja lisaks lubas ta mulle sinna tasuta sissepääse ja itaalia kino-õpet. Eks ole näha.
Samal õhtul tegin kuttidele šokolaadikooki, mis ühe õhtuga otsa sai. Vähemalt suudan ma midagigi valmistada, mida nad söövad!
Davide lubas mu tuppa laetule panna, sest pidin oma projekteerimisi köögis tegema. Kuna üks laualamp läks läbi.
Täna saabub Michele Genovasse. Tuleb väga lõbus nädalavahetus, sest juba täna õhtul toimub üks väga hea kontsert ja siis veel kunstinäitus. Ja kindlasti tripime ka kuskile, sest ta tuleb autoga.

Olen vahepeal ka pilte teinud päris mitu, ühe seeria Biast panen siia ka. Olge musid.

Fotografeerin tavaliselt seda kassi umbes nii veidrates poosides...


Tülpinud Bia

Uudishimulik Bia

Sellel õhtul tuli äikese- ja rahetorm

Minu 'hood'

Nagu juba teada, emme-issi ostsid mulle fotoka. Isa valis värvi. Tumeroosa. Et ära ei kaoks.

Käisin oma maja ümbruses siis fotikat katsetamas ja pildistamas. Pildid on SIIN.

Siis kui Sants ja Madli mul Itaalias külas käisid

Mu tuba muutus korralikust toast kolm-tüdrukut-ühes-väikses-toas-toaks. Aga mul oli nii hea meel. Ja voodi oli meile ka täiesti paras. Kui me minu juurde jõudsime, oli Davide juba kõik ära koristanud. Huvitav, muidu nad kunagi ei korista! Ja terve aeg, kui tüdrukud siin olid, oli poistel nägu ja olemus kohe mitme kraadi võrra usinam. No karta võib, kui kolm blondiini majas on!

Esimene õhtu tegime kohe ennast veel ilusamaks ja läksime linna peale ja sööma ja veini-maitsmis-peole.

Järgmine päev tsillisime väljas ja kodus ja hiljem tegime kodus köögis kolmekesi õhtusööki ja kooki ja pidu. Davide oli loorberilehtedest likööri valmistanud ja pakkus ka meile- ülihea! Saime retsepti ka. Olime natuke liiga lärmakad, järgmine päev poisid mokaotsast ütlesid.. Aga me ju nägime üle nii pika aja!!!

Veel järgmistel päevadel hakkas vihma kallama ja ei tahtnud väga väljas olla ja mossitasime kodus. Siis aga tuli meelde, et Egne, Mihkel ja Isi elavad ka kuskil Itaalias (sõbrad Hiiumaalt), võtsime nendega ühendust ja sõitsime külla 4 päevaks! Nad elavad Fano lähedal asuvas külakeses Sant Ippolito, Marche regioonis. Sõit kestis 7 tundi.

(Genova asub Liguurias)

Seal oli väga lahe ja palju teistsugusem.. Toscana sarnane maastik ja loodus ning üldse oli hästi vahva. Nad elavad 17. või isegi 14. sajandil ehitatud majas, korter on tilluke, aga mugav. Meil oli isegi oma tuba ühe suure madratsiga, kus me siis kõik kolmekesi magasime. Iga päev meisterdas Egne meile pastat ja ükspäev isegi Tiramisu-d. Käisime tallis nende hobuseid vaatamas ja niisama tsekkimas. Enamasti rääkisime nendega juttu ja mängisime kodus Isiga, kes oli koguaeg tähelepanu keskpunktis ja üliõnnelik, et temaga kolm tüdrukut koguaeg tegelesid. Või käisime jalutamas ja head päikselist sooja ilma ja kaunist maastikku nautimas.

Meid kutsuti veel ka külla õhtusöögile imehead genova (!!! üks tüüp kes seal töötab, aga pärit Genovast) õhtusööki sööma, ja pärast toimus muidugi suur pidu koos meie eestlaste sõpradega, kes olid üli pöördes, et kolm blondiini kohal olid.

Laupäeval viis meid Mihkel tagasi Fano rongijaama (~20min autoga), jätsime hüvasti ja asusime piletit ostma. Olime eelmine päev kodus üle tsekkind, et mis kell rong läheb. Aga tuli välja, et sellist rongi ei lähegi sellel päeval ja et ainuke võimalus on sõita otse Milaanosse ja järgisel hommikul alles Genovasse. (Olen kindel, et see piltimüügimees pani puusse!! Olin nii vihane ta peale, et ta must aru ei saanud).
Sõitsime siis Milaanosse ja õnneks lubasid Sirly, Mari ja Ulla meil Milaanos ööseks jääda :) Järgmine hommik sõitsime Genovasse. Olime väsinud, aga siiski läksime veel õhtul viimset õhtusööki linna sööma.

Esmaspäeva hommikul saatsin tüdrukud pisarate saatel rongile ja läksin koju tuduma.


Kõik pildid meie tegemistest MINU UUE FOTIKAGA on siin.

Ciao!

Oeh vahepeal on nii palju juhtunud, et ei teagi, kust alustada... Veetsin üliproduktiivse koolinädala, trippisin Milaanos ja Veronas ning kohe peale seda tulid külla mu kullakakatükikesed.. Alustan siis otsast peale.

Koolis pole otseselt kiiremaks läinud, aga olen ise oma päevakavas tegemisi elavamaks muutnud.. Õpin itaalia keelt, loen Ema(-nuele) laenatud lastekoomikseid, mis peaksid mu keeleoskust veelgi arendama ja muidugi igaõhtused söömised, jutustamised ja tšillimised mu enda köögis oma korterikaaslastega.
Käin raamatukogus üliägedaid maastikuarhitektuuri ajakirju-raamatud sirvimas, mida siin on kõrimulguni. + meil on kooli ees veel üks arhitektuuri-raamatupood, mille ma tahaks otsemaid tühjaks osta, aga nii rikas ma veel pole.


Üks õhtu läksin kursapoistele külla õhtusöögile ja viisin neile Kalevi komme ja õlut. Kiitsid suure suuga, mis oli šokolaadikommi täis. Nii mu suur kommipakk tühjaks saigi. Edasi sain Giuseppega kokku ja läksin ühe klubi La Claque juurde, kus pidi olema mingi live-kontsert! Kahjuks öeldi meile seal, et saal on täis ja rohkem inimesi sisse ei saa... Kauplesime, et siis saaks vähemalt baari minna ja ühe õlu osta.. Kui baarileti juurde läksin, ei leidnud ma hinnatahvlit ja küsisin, et mis õlut neil siis on. Baarimees vastas: "Meil on Eesti õlut!" Ma vastasin: "Ohhoo, aga ma olen eestlane kusjuures," mis muutis ta rõõmsaks ja tõi kohe lauale Viru õlu pudeli, mida mina polnud küll varem näinud. Aga hea oli. "Oled see, mida jood" oli seal kirjas. Tore! Baari kõrval oli aga pilukil uks, kust pääses juba 'täis' saali. Ja sinna me hiilisimegi ja leidsime hiljem isegi koha istumiseks! Esines üks itaalia bänd, kes mängis ja etendas Biitlite lugusid! Rahvas laulis kaasa ja show oli kõva. Kusjuures pilet olevat 10euri (150kr) maksnud.. vedas.

Mul hakkasid siin vahepeal hambad valutama ja pidin küsima oma kursaka käest arsti numbri, et kontrollida, mis värk siis on! Nalja sai küll aja kirjapanekuga, sest muidugi arsti vastuvõtutelefoni kaudu andmeid kirjapanev tädi ju inglise keelt ei oska... aga sain hakkama! Olen enda üle päris uhke.
Otsisin siis ühel neljapäeval selle asutuse üles. Kõigepealt paluti mul mingi ankeet täita, et kas ma just hepatiidis või rase pole... Vastu võttis mind ülitore MEESdoktor, kes tegi paari vastuse saamisel kohe mu hambast lähi-röndgenvõtte, istus siis arvuti taha ja hakaks seletama ülimittearusaadavatest ingliskeelsetes arstiterminites, et mul on täidised liiga sügaval, kuhu vahele tekivad bakterid ja siis süües on valus.. Ja et asi pole üldse edasilükkamatu ja et ma parem Eestisse oma hambaid korrastama läheksin, sest siin pidavat see üli mega kallis olema. Surusime kätt ja ta saatis mu uksest välja ja midagi maksma ei pidanudki!! Olin päris õnnejunnis, sest uskusin, et nüüd ma pean suure rahapataka välja käima. Noh, jälle läks õnneks.
Nii palju siis hambaarstil käimisest...

Samal päeval sõitsin Milaanosse eesti tšikkidele külla. Tšiili kutt Horhe..vms tegi meile kana ja hommikul kell 5 saatsin Sirly lennukile- tema läks eestisse paariks päevaks.

Järgmine hommik sõitsime Mariga Veronasse. See linn, kust on pärit armastuslegend Romeost ja Juliast. Kohalejõudes sõime kebabist punud täis ja läksime linna avastama. Kui ilus seal on! Kahjuks hävisid enamus pildid kindlusest, jõest ja linnapanoraamist, kuid kavatsen sinna varsti jälle tagasi minna, sest see on üks ilusamaid linnu Itaalias minuarust (vähemalt nendest, kus ma käinud olen). Mul oli Kustavi kingitud Itaalia raamat jälle kaasas ja mängisime kuni pimedani korralikke turiste.
See ongi Julietta rõdu. Seal oli nii palu rahvast, et korralikku pilti teha ei saanudki. Ja seal ümber kolm turistidele mõeldud poodi.. Kahju.

See on Julietta monument, tema rõdu kõrval, mille tissi tuleb katsuda, siis saab õnne osaliseks vms...
Tiss oli nii ära näpitud, et see oli värvi muutnud

Enne Juietta maja olev sein, mis on täis kirjutatud armastuse liite nt: Irene+Uuno=süda

Vanalinna keskuse lähedal asuv park uhke purskkaevuga

Teine suurim kolosseum Rooma oma kõrval. Seal korraldatakse palju suuri showsid


Juhtus ka üks imeasi. Nimelt kuskil Duomo lähedal vanalinnas ringi jalutades ja Jaak Joalat lauldes põrkasin kokku oma naiskoori-õega ja tema sõbrannaga! Päris huvitav, kui väike Euroopa ikka on. Neil oli vaja ka kuskile ööseks jääda viimasel õhtul ja Mari pakkus neile heasüdamlikult voodikohti. Vahva.
Siin läheb juba päris vara pimedaks ja juba varsti pidimegi tagasi sõitma, et mitte ülihilja tagasi jõuda.


Rongis.



Õhtul läksime veel välja Milaanole iseloomulikult pidutsema ja see õhtu läks ikka täiega korda.

Järgmine päev läksin Sansule ja Madlule rongijaama vastu. Ma mõtlesin, et nad löövad mul hambad välja, kui nägin neid jaamas enda poole jooksmas.. Õnneks sain vaid ülitugevate kallistuste osaliseks. Istusimegi varsti rongile ja põrutasime Genovasse.

Täna...

...oli 20 kraadi ja päike.

Vàljasòit

Kàisin ykspàev paradiisis. See on Genovast mingi 50 kilti eemal, kus asub siuke sadamaààrne linnake. Seal ulpis palju uhkeid jahte ja tànaval oli mitmeid Itaalia disainerite kaupluseid, kus nàiteks, yks meeste tagi maksis ligi 4000eurot :)
Kàisime kahes kohas, Rapallos- hàsti ilus vàike linnake ja siis Portofinos. Viimases oli suur botaanikaaed.. Jòudsime sinna peale vihma, ja kus siis alles lòhnad vàlja lòid! Ja kui roheline ja kui palju erinevat vàrvi òisi vòis veel oktoobris nàha.. Ja kui puhas seal oli! Kaljud ja meri ja vàrske òhk. Ma arvan, et see on yks ilusamaid kohti, kus ma kàinud olen. Ja vesi oli nii soe, et oleks peaaegu ujuma làinud.

Tagasi REAalsuses

Olen nyyd tagasi Genovas, sain ema saadetud paki koos talve-asjadega ja kommide ja kirja ja tee ja maja tagant korjatud vahtralehtedega... Pàris koduse tunde t6i, kui hiljem voodisse heidsin ja Suusi karvu padjapyyril nàgin :) Aitàh!!!

Koolist niipalju, et m6ni aine on alanud nii, et saab juba midagi praktiliselt teha: nàiteks pargi analyys vòi yks laboratorio, kus ma saan peaaegu ainult itaalia keeles ylesandeid teha.. sest kui ma nyyd aus olen, siis V2GA vàhesed oskavad normaalselt inglise keelt rààkida.. on see siis hea vòi halb? Yritan vòtta kòik mis vòtta annab..Leidub mòndasid toredaid inimesi, kes tahavad inglise keelt praktiseerida ja aitavad mind itaalia keelega.

Tegelikult ei ole mul siin nii lust ja lillepidu midagi... Okei, kui ma Toscana inimestega olen, siis on see umbes PEAAEGU sama hea, kui santsu ja madliga hàngida. Ja elan nagu ònnelik turist! Aga Genovas on lugu teine.. erasmuse rahvaga ma vàga ei làvi, sest pàeval koolis ma neid tavaliselt ei kohta ja 6htuti kàivad nad klubis, kus ma minna ei viitsi. Ma olen yldse vanainimeseks hakanud ja vàljas niimoodi kàia ei taha (oleneb tegelikult inimestest). Pealegi on kallis vàljas jooki osta.
Samas, mu kodu làhedal on yks vàike koht nimega AUT-AUT, kus on baar, ja kus mu korterikaaslased palju aega veedavad ja seal midagi sekeldavad. Mònedel òhtutel saab seal kino nàha ja kòik on gràtis (tasuta). Meenutab veits Gen klubi vòi sellis vàikest Zavoodi moodi urgast. Seal mulle tàitsa meeldib ja tutvub mònusate inimestega!

Koolis on tegelikult masendav.. kui ma Jaama blogi loen ja nàen, kuidas nad seal Ungaris òpivad ja asju teevad.. teeb ysna kadedaks. Siin on kòik liiga tranquillo (nagu itaallased ytlevad- rahulikult!), ja liiga segane. Sest òppejòududest ma peaaegu midagi aru ei saa (loengus), mis tàhendab, et ma saan oma kaasòpilastelt mòne napi sòna ylesande vòi loengu kohta teada.. ja ilma keeleoskuseta on siin ikka vàga raske ennast arendada. Tean seda, et keele vòib kyll selgeks saada, aga hariduse mòttes.. ei tea. Eks nàis. Yritan raamatukogus ennast arendada, sest siin on lòputult igasuguseid ajakirju ja raamatuid maastikuarhitektuuri kohta, mis on muidugi vàga hea. Ja linnas joonistamas kàia.
Aga muus mòttes, peale kooli, on siin kyll vàga pònev ja mulle meeldiks siin kyll elada :) (Ema, àra muretse, ma tulen lòpuks ikkagi koju!)


Minu tuba hommikul kui silmad avan


Bia minu kummuti kallal (olen juba selle sahtli tyhjaks teinud!)

Puhkus puhkusel

Kolmapàeval istusin jälle rongi peale ja võtsin suuna Rooma poole! Tegelt ma sinna ei làinud, vaid külastasin ühtesid oma itaallasest sõpru Arezzos, Siena lähedal. Sain sinna kauemaks jääda, sest esmaspäeval oli festa. Niiet kokku olin 5 päeva Toscanas- kõige-kõige ilusamas Itaalia regioonis, minumeelest.
Minu kavatsus varasemasele rongile saada, oli küll päris uskumatu. Pakkisin ja pakkisin, panin omale reisiks veel süüa kaasa (sest see kestab mingi 5-6h) ja panin ka prügikoti kaasa, et see tee peal ära visata. Olin juba oma kottidega valmis, kui nägin, et kass Bia on veel minu toas. Üritasin siis teda välja ajada- ei õnnestunud. Tahtsin teda kinni püüda- lipsas voodi alla ja justkui nimelt kiusas mind.. Olin juba päris närvi minemas, sest kell oli palju ja ma pidin jala jaama (tervitan jälle siinkohal Jaamat :) minema.. Viskasin kotid seljalt ja õlalt maha ja liigutasin voodi paigast, et ta ennast jälle ära peita ei saaks, kuni too toast välja jooksis. Tõmbasin ukse pauguga kinni, võtsin kotid ja hakkasin minema. Kui olin välisuksest välja saanud ja uks oli sneprisse läinud, tundsin, et kuidagi kerge on olla. Siis valdas mind see "uskumatuse" tunne ja ütlesin kõva häälega ropu sõna eesti keeles. Mul oli SELJAKOTT maha jäänud, koos võtmetega. Sellele rongile ma ei jõudnud. Helistasin Emale, läksin ühte lähedal asuvasse baari, kus ta parajasti oli, sain võtmed, läksin koju, võtsin koti, viisin võtmed tagasi ja asusin jaama, järgmise rongi peale. No kas nii blond saab olla?! Selle eest sain aga 5euri kallima rongi (päris fäänsi, stepslitega ja puha).

Pidin reisi jooksul 2 korda rongi vahetama, seiklust kui palju- Pisast Firenze rongi peale jõudmiseks jäi 3min.. Poole 1 paiku òòsel jõudsin Arezzo'sse, kus Michele vastu tuli. Meile oli kinni pandud üks nö korter, kus me elada saaks need päevad. Saime vahepeal veel Claudiaga kokku, kes meid sinna juhatas ja kohta näitas. Kahju, et pime oli, sest maastik on siin superilus. Ja see "korter" asus linnast eemal väikses külas.. aiast sisse sõitmiseks avanesid väravad automatselt ja ees paistis valgussäras valge suur maja. See on kahekorruseline suvemaja moodi hoone, mille omanikud on puhkusel ja kes üürivad seda vahel välja. Meenutab natuke Vesiveskit isegi! Suur kivimaja, suur aed, okei basseini meil küll Vesiveskis pole..! No ütleme nii, et väga luks-koht. Majja sisse astudes avanes meile suuuuurepärane suur tuba, avatud köögiga, siis veel magamistuba ja vannituba. Tubades on kõikjal kuivatatud lilled riputatud, raamitud pildid-maalid, kübarad, kannukesed, taldrikud, korvikesed- igaljuhul siuke eriti nunnu ja eriti moodne ja eriti ilus. Lahtine kamin ka ja diivanid ja lauad-toolid-värgid-särgid. Siin on KÕIK olemas, triikraud isegi + köögis kõik vajaminevad asjad, vannitoa rätikud, suures toas TV, raamatud, ajakirjad... Toscana teejuhid inglise keeles!! Köögis veel maitseained, kohvi, küpsised, õli, puuviljad; külmkapis isegi piim ja vesi. No siukest kohta me küll ei lootnud! Igaljuhul naeratuse tõi näole küll pikaks ajaks :) Hommikul ärgates läksin aeda, ja kui ilus seal on! Nagu minidzungel aiamööbliga, maasikate ja palmide, muude sukulentide ja taimedega- kõik. Isegi auto on! Aga seda vist ei saa kasutada. Naabreidki pole näha ja kõik ümberringi on nagu siuke romantiline maakodu. Päeval läksin jalutama, kuna tahtsin mõned sketšid teha.. oliivipuud, küpressid, mäed, künkad, vanad majad ja uued villad, kohisev jõgi, linnulaul ja päike. Super-luks. Ümberringi elavad vanemad inimesed, kellel on aiad ja koerad ja istandused, jalutavad ringi ja ytlevad alati "buonasera!"
Siin me siis elasime ja nautisime nii kuis saime.. Järgmisel neljal päeval olid linnas kontserdid ja Claudia sünnipäev.. Sain paljude uute huvitavate inimestega tuttavaks, pingutasin oma vigast Itaalia keelt. Iga pàev s6in erinevaid itaaliapàraseid toite, mida nad meile valmistasid + kàisin veel s6bra kodus tema Mamma lasanjet ja tiramisùd sòòmas... Yhes6naga viis keele alla.

Tutvusin ymberkaudsete kaunite paikadega, millest nyyd ma m6ned pildid ka siia lisan. Sygis on siin kaunis, ja soe.












Ei tunnegi, nagu peaks kuskil veel ülikoolis käima...!!! Aga muretsemiseks pole põhjust, järgmisel nädalal hakkavad (peavad hakkama!) kooli hammasrattad kiiremini käima.

Giardini contemporanei 2

Yhel teisipäeva hommikul alustasime rongisõitu jälle Milaanosse. Seekord aga koos mu uute kursakatega ja pisikesele õppereisile.. Käisime ühes kuulsamas Itaalia maastikuarhitektuuri agentuuris, kus meile tehti spetsiaalselt powerpoint ettekanne mõndadest projektidest. Seejärel tuli meiega kaasa üks arhitekt ja näitas meile ühte projekti- ülisuurt landart parki, mis pole veel lõpetatud ja veel ühte grandioosset modernset elamupiirkonda koos koolidega. Väga põnev oli. Sain palju keelt ka praktiseerida, sest vähesed oskavad hästi inglise keelt rääkida.. Sain ka nendega lähemalt tuttavaks ja ka nemad julgesid minuga rohkem rääkida. Avastasin, et nad on päris toredad.. Tagasiteel rongis joonistasime teineteisest isegi krokiisid! Vaat, kuidas ühised tripid võivad ühendada!