Ciao!

Oeh vahepeal on nii palju juhtunud, et ei teagi, kust alustada... Veetsin üliproduktiivse koolinädala, trippisin Milaanos ja Veronas ning kohe peale seda tulid külla mu kullakakatükikesed.. Alustan siis otsast peale.

Koolis pole otseselt kiiremaks läinud, aga olen ise oma päevakavas tegemisi elavamaks muutnud.. Õpin itaalia keelt, loen Ema(-nuele) laenatud lastekoomikseid, mis peaksid mu keeleoskust veelgi arendama ja muidugi igaõhtused söömised, jutustamised ja tšillimised mu enda köögis oma korterikaaslastega.
Käin raamatukogus üliägedaid maastikuarhitektuuri ajakirju-raamatud sirvimas, mida siin on kõrimulguni. + meil on kooli ees veel üks arhitektuuri-raamatupood, mille ma tahaks otsemaid tühjaks osta, aga nii rikas ma veel pole.


Üks õhtu läksin kursapoistele külla õhtusöögile ja viisin neile Kalevi komme ja õlut. Kiitsid suure suuga, mis oli šokolaadikommi täis. Nii mu suur kommipakk tühjaks saigi. Edasi sain Giuseppega kokku ja läksin ühe klubi La Claque juurde, kus pidi olema mingi live-kontsert! Kahjuks öeldi meile seal, et saal on täis ja rohkem inimesi sisse ei saa... Kauplesime, et siis saaks vähemalt baari minna ja ühe õlu osta.. Kui baarileti juurde läksin, ei leidnud ma hinnatahvlit ja küsisin, et mis õlut neil siis on. Baarimees vastas: "Meil on Eesti õlut!" Ma vastasin: "Ohhoo, aga ma olen eestlane kusjuures," mis muutis ta rõõmsaks ja tõi kohe lauale Viru õlu pudeli, mida mina polnud küll varem näinud. Aga hea oli. "Oled see, mida jood" oli seal kirjas. Tore! Baari kõrval oli aga pilukil uks, kust pääses juba 'täis' saali. Ja sinna me hiilisimegi ja leidsime hiljem isegi koha istumiseks! Esines üks itaalia bänd, kes mängis ja etendas Biitlite lugusid! Rahvas laulis kaasa ja show oli kõva. Kusjuures pilet olevat 10euri (150kr) maksnud.. vedas.

Mul hakkasid siin vahepeal hambad valutama ja pidin küsima oma kursaka käest arsti numbri, et kontrollida, mis värk siis on! Nalja sai küll aja kirjapanekuga, sest muidugi arsti vastuvõtutelefoni kaudu andmeid kirjapanev tädi ju inglise keelt ei oska... aga sain hakkama! Olen enda üle päris uhke.
Otsisin siis ühel neljapäeval selle asutuse üles. Kõigepealt paluti mul mingi ankeet täita, et kas ma just hepatiidis või rase pole... Vastu võttis mind ülitore MEESdoktor, kes tegi paari vastuse saamisel kohe mu hambast lähi-röndgenvõtte, istus siis arvuti taha ja hakaks seletama ülimittearusaadavatest ingliskeelsetes arstiterminites, et mul on täidised liiga sügaval, kuhu vahele tekivad bakterid ja siis süües on valus.. Ja et asi pole üldse edasilükkamatu ja et ma parem Eestisse oma hambaid korrastama läheksin, sest siin pidavat see üli mega kallis olema. Surusime kätt ja ta saatis mu uksest välja ja midagi maksma ei pidanudki!! Olin päris õnnejunnis, sest uskusin, et nüüd ma pean suure rahapataka välja käima. Noh, jälle läks õnneks.
Nii palju siis hambaarstil käimisest...

Samal päeval sõitsin Milaanosse eesti tšikkidele külla. Tšiili kutt Horhe..vms tegi meile kana ja hommikul kell 5 saatsin Sirly lennukile- tema läks eestisse paariks päevaks.

Järgmine hommik sõitsime Mariga Veronasse. See linn, kust on pärit armastuslegend Romeost ja Juliast. Kohalejõudes sõime kebabist punud täis ja läksime linna avastama. Kui ilus seal on! Kahjuks hävisid enamus pildid kindlusest, jõest ja linnapanoraamist, kuid kavatsen sinna varsti jälle tagasi minna, sest see on üks ilusamaid linnu Itaalias minuarust (vähemalt nendest, kus ma käinud olen). Mul oli Kustavi kingitud Itaalia raamat jälle kaasas ja mängisime kuni pimedani korralikke turiste.
See ongi Julietta rõdu. Seal oli nii palu rahvast, et korralikku pilti teha ei saanudki. Ja seal ümber kolm turistidele mõeldud poodi.. Kahju.

See on Julietta monument, tema rõdu kõrval, mille tissi tuleb katsuda, siis saab õnne osaliseks vms...
Tiss oli nii ära näpitud, et see oli värvi muutnud

Enne Juietta maja olev sein, mis on täis kirjutatud armastuse liite nt: Irene+Uuno=süda

Vanalinna keskuse lähedal asuv park uhke purskkaevuga

Teine suurim kolosseum Rooma oma kõrval. Seal korraldatakse palju suuri showsid


Juhtus ka üks imeasi. Nimelt kuskil Duomo lähedal vanalinnas ringi jalutades ja Jaak Joalat lauldes põrkasin kokku oma naiskoori-õega ja tema sõbrannaga! Päris huvitav, kui väike Euroopa ikka on. Neil oli vaja ka kuskile ööseks jääda viimasel õhtul ja Mari pakkus neile heasüdamlikult voodikohti. Vahva.
Siin läheb juba päris vara pimedaks ja juba varsti pidimegi tagasi sõitma, et mitte ülihilja tagasi jõuda.


Rongis.



Õhtul läksime veel välja Milaanole iseloomulikult pidutsema ja see õhtu läks ikka täiega korda.

Järgmine päev läksin Sansule ja Madlule rongijaama vastu. Ma mõtlesin, et nad löövad mul hambad välja, kui nägin neid jaamas enda poole jooksmas.. Õnneks sain vaid ülitugevate kallistuste osaliseks. Istusimegi varsti rongile ja põrutasime Genovasse.