Üks väga tore nädalavahetus ehk 4 eesti tsikki Milaanot vallutamas

Nagu ammu juba plaanitud, võtsin reede hommikul kätte ja tsuhhitasin Valentine'ga, kes kah sõpsidele külla läks, sinna 4 miljoni elanikuga moepealinna. Mõnus oli üle pika aja jälle kuskile mujale trippida ja "vanu" sõpru näha ning üle pika aja eesti keeles vestelda- saab ennast vähemalt normaalselt väljendada!
Jaama (tervitan siinkohal Jaamat :D) tuli vastu Mari ja kodus ootasid veel Sirly ja Paula (Selgituseks siis, et kahe esimesega tutvusin Sienas ja Paula òpib tegelt Taanis). Viskasime kotid nende väga naistekasse korterisse ja alustasime suurt tuuri linnas. Eriti kaugemale me ei jõudnud kui poodidesse, sest liiga suur kiusatus oli kuskile jälle sisse astuda ja kallite hilpude järgi vesistada. Genova kesklinnas on näiteks hoonete esimestel korrustel peamiselt söögikohad, Milaanos aga fashion-riidepoed. Söömine on ju nõrkadele!

Käisime niimoodi ringi, et jalad valutasid. Leidsime ka meeletu suure 4-korruselise ajakirja kaupluse, kus me pool päeva veetsime. Nii tahaks emale neid sisekujunduse ajakirju saata! Siin on neid nii palju. Aga ma arvan, et kui te mulle külla tulete, siis saad ise vaadata ja valida.
Laupäeval oli linnas nii palju inimesi, et vaevalt sai liikuda! Koguaeg oli siuke tunne, et astud kellegile kanda. Turiste oli palju ja modelle nägime ka. Samas linn on nii suur ja ühest kohast teise jõudmiseks kulub ikka päris kaua aega.. see oligi vb ainuke jama asi, mida ma avastasin. Muidu mulle seal õudsalt meeldis- koguaeg elu käib ja igav ei hakka seal vist kunagi. Kindlasti lähen varsti tagasi, sest seda linna avastab pikka aega.

Külastasime ka apperativot- see on siuke pubi-restorani taoline asutus, kus ennast ogaraks süüakse. Tuleb tellida 8 eurone jook ja siis võid süüa nii palju kui tahad. Ja söögid on super-maitsvad! Nagu ikka, oli paariks päevaks kõht täis. Käisime ka Duomo's- see suur kirik-katedraal keskväljakul, mis oli muidugi fantastiline.





Peoplaanid olid järgmised: reedel teha nende tavalist peoõhtut ja laupäeval seda, mida mina tahtsin. Esimene õhtu oli siis pubi ja klubi laks. Päris ammu polnud korralikult lõbutseda saanud, aga nüüd sain nii, et aitas. Laupäeval tahtsin väga ka kuskile live-kontserdile jõuda, aga kahjuks me polnud nii osavad, et midagi sellist leida ja väsimus kah kimbutas.. niiet läksime koju, jõime veini, kuulasime mussi ja muljetasime. Ammu polnud ka siukest tüdrukute värki teinud, sest olgem ausad- päris keeruline on omale siit itaallastest sõbrannasid leida ja tuleb leppida enamasti vastassugupoolega.

Üldiselt sain sealt tohutult inspiratsiooni ja energiat.. Enne seda reisi oli mul mingi madalseis, olin nii laisaks muutunud ja igavaks ja ei viitsinud kellegagi eriti suheda. Nüüd on aga siuke kihk peal kõike teha: sotsialiseeruda, joonistada, kirjutada, õppida, lugeda, uurida, avastada, liikuda, laulda ja tantsida :) Jõudsingi mingi 3h tagasi vihmast märjana, väsinuna, näljasena, aga rõõmsana koju. Kirjutasin teile bloogi ja nüüd tõmban kerra ära, sest homme on jälle kool ja ma tahan juba oma uusi ülivingeid milaanost ostetud saapad jalga panna!!! "Hey, I put my new shoes on and suddenly everything is right!" (Paolo Nutini)



01:07 25.10

Ma ei oska enam pealkirju vàlja mòelda

Keelekursustel enam nii palju käia ei saa, kuna ajad kattuvad ülikooli loengutega.
Kursusel on sakslasi, poolakaid, mehhiklasi, iraaklaseid, hispaanlasi ja venelasi.. 2 venelannat, kes koguaeg räägivad, kõvasti, ja kui omavahel, siis vene keeles.. Või kui me teeme näiteks kõik koos õpetajaga mingit ülesannet- näiteks õps küsib, et kas Rea, sina saad õppida samal ajal kui muusika mängib..? (tegusõnade vormid) siis Viktoria ja Lena hakkavad õpetajaga arutama, kuidas üks saab õppida siis, kui klassikaline muusika mängib ja teine ei suuda ilma muusikata õpikute vahele minnagi ja kuidas väiksena oli neil vastupidi ja.. ja... jne ja iga jumala teema puhul! Üks loeng arutas terve klass Itaalia poliitikute üle pool tundi, kuigi tegelikult õppisime eessõnasid.. vot siuke tore keelekursus on meil! Tegelt mulle meeldib seal väga ja tahaks iga nädal seal käia, aga paratamatult on meil võimalus teha ainult 1 kursus ja see lõpeb oktoobri lõpus.. mis siis küll edasi saab.. iseseisvalt on ju palju raskem õppida.


Koolis oli alguses pàris mòttetu. Loengud algasid suure hilinemisega ja seejàrel 2h ma ei saanud mitte kui midagi aru. Itaalia keelest siis. Ja nii mitu loengut jàrjest. Nende lòppedes rààkisin proffessoritega ja kysisin, kas need ained sobivad mulle vòi kas ma saaks ka inglise keeles neid làbida. Yhes loengus hakkasime kohe joonistama ja hiljem kàis piltide yle arutelu.. òps hakkas minuga rààkima ja...no okei, ikka ei saanud midagi aru. Hiljem tuli aga yks tyyp minu juurde ja kysis, ks ma saan midagi aru ja, et kui ma abi vajan, siis v6in alati tema poole pòòrduda. Vot nii toredad on inimesed siin mu vastu :)
Pidime ka gruppideks jagunema yhel kursusel, ja saingi kohe endale yhe partneri ja uue s6bra, ja lisaks veel k6ik tema toredad s6brad. Jàrgmistel pàevadel sain ka omale yhe naissoost tuttava Lucrezia (teine juba!) ja nyyd on mul vàhemalt, kui vaja, siis kellegi abile loota.

Mis mulle siin eriti meeldib, et siin pole nagu meil vahel: "Kuule, làhme v6ttame m6ned 6lled", vaid: "Làhme kohvile?", vòi "Ma korraldan tàna 6htusòògi s6pradele, oled vàga oodatud!" St, et sòòmine on yks peamisi kokkusaamise argumente. Ja mulle meeldib.. siin kokkavad k6ik! Eriti mehed. Ja eriti hàsti.

Yhel pàikselisel pàeval, kui me Luigi-ga (naljakad nimed jah, ma tean:D) sòitsime bussiga làànepoolsesse Genovasse yhe projekti jaoks analyysi tegema. Enne seda ta tegi mulle ja oma s6pradele l6unasòòki, ja pàrast vàsitavat jalutuskàiku soovis Luigi s6ber meile midagi erilist valmistada (milleks oli yks pastasort, pirni ja kreeka pàhklitega ja juustuga mmmmmmm). Ja jàrgmine nàdal jàlle :) (nagu mulle mu koduste kokkamisvòtetest puudus oleks).

Meie yheks projektiks on kujundada vanale raudteealale park... pòhimòtteliselt sama, mis minu lòputòòks oli!!! Ja kòike seda yritan ma aga itaalia keeles teha.. no sònaraamat on mu parim sòber praegu...


Kodustest:
Davide ja Ema on mulle nagu vanemate vendade eest. Alati on toeks, aitavad ja õpetavad mind.. kord maksavad lennukipiletite eest, kord seletavad, kus asub lavanderia ja kaltsukas, näitavad kinokava ja õpetavad kuidas pastat teha. Eile kinkis Ema mulle itaaliakeelse lasteraamatu, et ma ennast veel arendada vòiksin!
Olen alati omale vanemat(-id) venda(-i) tahtnud! :) (Aga õnneks mul on Iiri ja Reti)

Bia (il gatto) viskab tavaliselt keskpäeval ennast päikeselaigule mu voodi peal ja peesitab ning lakub ennast kõikjalt, kuhu keel ulatub. Olen juba temast mitu krokiijoonistust teinud, kuna tal on tavaks magada väga veidrates poosides, umbes nagu Suusi kodus. Vòi siis òòsel vòi varahommikul meeldib talle minu peal joosta vòi siis mu sooja tagumiku vastu kerra tòmmata :))) Igatsen Suusit, aga Bia vàhemalt natukenegi leevendab seda meeletut igatsust...

Juhtumisi

Olen nüüd vahepeal jõudnud uude korterisse kolida.. lõpuks.. LÕPUKS ma ei pea kellegagi oma toas arvestama: ma ei pea kõrvaklappidega filmi vaatama või öösel taskulambiga riideid vahetama ja voodisse minema. Mu uus kodu pole kaugel, umbes 15 minti koolist. See asub Piazza della Zekka lähedal, turvalises, rohelises ja vaikses elamurajoonis, ja ikkagi kõigele lähedal :) Selles väikses korteris on 3 tuba, koridor, wc ja köök. Elan koos kahe kuti Davide ja Emaga, kes on ülichillid. Ja veel Bia- kiisu. (Ma vist enam ei vihka kasse). Emanuele õpib ajalugu, disainib särke ja on muidu tore. Davide õpib midagi kommunikatsiooniga seoses ja on sukeldumis-õps!!! Ta lubas mind kunagi treeningutele kaasa võtta ja ehk saan kah siin olles korallid üle tšekata. Viimane räägib veits inglise keelt, aga peamiselt suhtleme vaid itaalia keeles. Ja mul on üli hea meel selle üle, kõik ütlevad, et ma olen nii tubli ja oskan vaid kuu-ajase õppimisega nii hästi rääkida! Ja see innustab mind väga. Okei, ma ei saa küll kõigest aru ja ei räägi alati õiges vormis, aga poindile saab pihta.

Mu tuba on roosa uksega, roosade aknaraamide ja kardinatega, juhuslikult on mul veel roosa voodilina ja roosad püksid :S Veits suurem kui minu Nõva-tuba, cool'i kivipõranda, 1,5-inimese voodiga (Sants ja Madli, äre muretsege, me mahume kolmekesti ära küll ;). Siis on siin veel riidekapp, suur kummut, suur riiul ja TELEKAS (ma veel ei tea, kas see töötab),.. laud ja tool. Ainult laelampi pole.. 2 laualampi, aga küll ma midagi välja mõtlen. Aa ja vaade aknast on ka päris mõnus.. ei näe vaid teist kivimaja.. Peaaegu näeb merd ja mägesid!

Tuba oli päris must.. alguses. Koristasin terve õhtu ja veel järgmised päevad.. aga mulle meeldib siin ikkagi väga. Ülejäänud korter pole ka eriti pulissimo (kõige puhtam), nagu eelmsies korteris- iga päev keegi koristas. Ütleme nii, et umbes nagu Uku ja Hando juures.. kui tüdruk majas, siis on ka korter korras ;)

Järgmisel hommikul küpsetasin neile pannkooke.. aga mis ma siin ikka üritan.. nad on mõlemad megad kokad! Õhtul valmistas Davide risottot.. Ja see polnud tavaline ristotto, et riis ja pakijuurviljad. Ta keetis koos vähemalt kuute erinevat juurvilja mingi 40 minti.. siis (ma ei tea kuidas) tootis sealt välja juurviljade vedeliku (BRUDO- aedviljavedelik- supp selline) ja keetis selle sees mingit erilist riisi. + seened... vot nii! Ja lisaks sellele risottole veel saiapuru sees praetud juurvili. (ma ei mäleta selle nime, aga eestis seda meil pole, paistis kabatšoki sarnane :D) ++ praetud seened... Okei. ütleme nii, et ma olen õnnega koos. Ma võin siis vähemalt koristada...

Õhtul läksime veel ühele kontserdile koos Davide ja ta tüdruksõbrga, Ema müüs seal oma särke (päris andekas tüüp). Seal tutvusin mingi saja inimesega umbes ja ostsin ühe esineja CD (ei olnud vist hea mõte).

Igaljuhul siiamaani on mul väga kihvt olnud.. olen üüüüber-rahul. Hetkel istun siin OMA toas, söön viinamarja (loe: limpsin midagi veel paremat) ja juba tunnen köögist tulevaid lõhnasid... oeh... Ma olen juurde võtnud!

Üks pühapäev käisin linnas tsillimas. Ma vihkan pühapäevi, sest siis on alati enamus kohti suletud.. Aga leidsin ühel piazzal vanade asjade turu.. seal müüdi kõike, alustades ülivanadest vinüülidest ja nõudest, lõpetades 1940ndatest (vist) aastatest pärit suletud fantapudelitest. See oli päris äge, kui vanu asju ikka kellelgi veel olemas on.
Kesklinnas on veel üks jäätise-müügikoht, mis on vist eriti kuulus. Seal on eriti kvaliteetne jäts, tehtud kvaliteetsetest ainetest ja maitseb khõmm... ülimegahästi. Alati on pikad järjekorrad, aga mitte väga meeletu hind. Ei suutnud JÄLLE vastu panna.

Homsest hakkab kool.. nö. Mingi erasmuse infotund on tulemas. Mul on vaja veel aineid valida kooli jaoks, sest loengud peaksid hakkama juba 5ndast. Ükspäev, kui mul oli hädasti vaja oma proffessoressa jutule minna, sattusin samal ajal kabinetti otsima nagu üks kutt, kes samuti õpib maastikuarhitektuuri ning kes tunneb Nele Ilvest, kes õppis Genovas 2aastat tagasi. Hakkasime rääkima ja ta lubas mind aidata kursuste valimisel, sest igal pool on ju informatsioon ainult itaalia keeles.. seega ta seletab lahti, mis tundides tehakse, kas proffessorid on head ja mida tasub valida, mida mitte. Inimesed on siin eriti lahked mu vastu. Kõik ütlevad, et see on blondidest juustest ja sinistest silmadest.. noh, mis seal ikka!
Õigesse kabinetti jõudes nägin Kristoferi seal signoraga rääkimas.. põrkame ikka väga juhuslikes kohtades kokku... ja juttu jätkus kauemaks.