Kas olete kunagi istunud suletud silmadega ja jälginud oma mõtete liikumist? Kas olete jälginud oma mõtteid - või palju enam, on teie vaim valvanud iseennast oma teguviisis? Kuidas reageerite uuele ideele? Kui te pole seda teinud, olete väga palju kaotanud. Kui te ei tea kuidas teie mõistus reageerib, kui te mõistus ei ole teadlik enda aktiivsusest, ei avasta te kunagi, mis on ühiskond. Võite lugeda raamatut sotsioloogiast, lugeda raamatuid ühiskonnateadusest, kui te ei tunne kuidas teie oma mõistus töötab, ei saa te tegelikult aru, mis ühiskond on, sest teie mõistus on osa ühiskonnast. Teie reageeringud, teie usundid, teie riided, asjad, mida mõtlete - kõigest sellest on ühiskond moodustunud, see on peegeldus sellest, mis teie mõistuses toimub. Niisiis, teie mõistus ei seisa eraldi ühiskonnast, teie kultuurist, mitmesugustest klassiseisuste jaotustest, paljude inimeste auahnusest ja konfliktidest. Kõik see on ühiskond ning teie olete osa sellest. Pole olemas "teie", mis oleks ühiskonnast eraldatud. Niisiis, ühiskond püüab alati noori kontrollida, kujundada, painutada mõtlemist skeemi järele. Alates sünni hetkest ning hiljem, kui hakkate välismuljeid vastu võtma. Teie ema ja õpetajad seletavad pidevalt, mida teha ja mida mitte, mida uskuda ja mida mitte. Teile seletatakse, et Jumal on olemas, või Jumalat ei ole olemas. Kõik reformid, pole tähtis, millised nad on, on ainult huvitatud tingimuste parandamisest vangla sees. Nad ei tiivusta teid kunagi alistumatuks jääma. Nad ei ütle kunagi: "Murdke autoriteedi ja traditsioonide müürist läbi, raputage maha mineviku tingimused, mis vangistavad teie mõistust." Peate teadma, mida mõtlete. Peate olema teadlik sellest, mida usute ja mida ei usu. Kuni te pole teadlik ühiskonna poolt moodustatud skeemist ega murra end sellest välja, olete selle skeemi vang ehkki arvate, et olete vaba. Oleme huvitatud, kas ühiskonnast väljaheidetu tohib minna templisse või mitte. Soovime väljaheidetute kasti likvideerida ning ühe kasti likvideerimisel loome teise "kõrgema" kasti. Niisiis jääme "kõrgema" kasti vangideks, aga vanglas ei ole vabadust. Vabadus asub väljaspool vangla müüre, väljaspool ühiskonna standardit. Kuid et sellest standardist vaba olla, peate selle olemusest aru saama, mis tähendab arusaamist oma mõistusest. Piiratud mõistus on see, mis on loonud praeguse tsivilisatsiooni, kultuuri, ühiskonna, omaenda mõistusest aru saamata. Ka ilma mõistmiseta vastuhakul on vähe mõtet. Sellepärast on väga tähtis olla teadlik kõiges oma aktiivsuses, mõtetes, tunnetes. Kui olete endast täielikult teadlik, muutub teie mõistus väga tundlikuks, väga ärksaks. Proovige seda, ja mitte kauges tulevikus, vaid juba homme või täna pärast lõunat. Kui teie korter on inimestest üle kuhjatud, siis minge välja, istuge puu alla või jõe äärde ja jälgige vaikselt, kuidas teie mõistus töötab. Ärge kritiseerige vaid vaadelge seda nagu vaataksite filmi. Teie vaim on humaanne ning kui seda mõistate, siis on teil tohutult kaastunnet. Sellest kaastundest võrsub üllatavalt suur armastus ning siis tunnete, mis on ilu.

 - Krishnamurti

Krishnamurti õpetuse põhituum sisaldub avalduses, mille ta tegi 1929 aastal oma kõnes „Tõde on radadeta maa.“
Kui Mary Lutyens, kes oli üks Krishnamurti elulookirjutajatest, palus Krishnamurtil edasi anda oma õpetuse põhituum, pani Krishnamurti kirja lühikese, ühe lehekülje pikkuse kokkuvõtte. Allpool toodu põhinebki Krishnamurti enda kirjutatud kokkuvõttel, tõlkija ei ole teada.


Inimene ei saa jõuda tõeni läbi ühegi organisatsiooni, usu, dogma, preestri või rituaali ega ka filosoofilise teadmise või psühholoogilise tehnika abil. Ta peab leidma selle läbi suhte peegelduse, läbi oma meele mõistmise ja vaatlusega, kuid mitte läbi intellektuaalse analüüsi või enesevaatlusliku lahkamisega. Inimene on iseendasse loonud kujundid teatava kindlustunde saavutamiseks – religioosse, poliitilise, isikliku. Need kujundid väljenduvad sümbolite, ideede, uskumustena. Nende koorem valitseb inimese mõtlemist, suhteid ja igapäevaelu. Need on meie probleemide põhjused, kuna need eraldavad inimese inimesest igas suhtes. Tema arusaamine elust on kujundatud mõistete poolt, mis on juba loodud tema enda meeles. Teadvuse sisu ongi teadvus. See sisu on ühine kogu inimkonnale. Individuaalsus on keskkonnast omandatud nimi, vorm ja pealispindne kultuur. Indiviidi unikaalsus ei seisne selles pealispindsuses, vaid täielikus vabaduses sellest teadvuse sisust. Vabadus ei ole reaktsioon; vabadus ei ole valik. See on inimese teesklus, et kuna ta saab teha valikuid, et siis ta on vaba. Vabadus on puhas vaatlus ilma motiivita; vabadus ei ole inimese evolutsiooni lõpus, vaid lasub tema eksistentsi kõige esimeses sammus. Vaatlusega hakkab inimene avastama vabaduse puudumist. Vabadus leitakse oma igapäevase eksisteerimise valikuteta teadvustamises.
Mõtlemine on aeg. Mõtlemine sünnib kogemusest, teadmisest, mis on ajast eraldamatud. Aeg on inimese psühholoogiline vaenlane. Meie tegevus põhineb teadmisel ja seetõttu ajal ning seega on inimene alati mineviku ori.
Kui inimene saab teadlikuks omaenda teadvuse liikumisest, siis ta märkab eraldatust mõtleja ja mõtlemise, vaatleja ja vaadeldava, kogeja ja kogemuse vahel. Ta avastab, et see eraldatus on illusioon. Ainult seejärel on puhas vaatlus, mis on nägemus ilma igasuguse mineviku varjuta. Ajatu nägemus toob enesega meele sügava radikaalse muutuse.
Täielik eitus on positiivse põhisisu. Kui on kõige selle eitus, mis ei ole armastus – sh himu, mõnu[*] – siis on armastus koos oma kaastunde ja intelligentsusega.

London, 21. oktoober 1980.a.

[*] Siinjuures peetakse ennekõike silmas mõtlemisprotsessi loodud himusid ja naudinguid.