mahvia

Me käisime täna Firenzes kuulamas Amsterdami maastikuarhitekti Michael van Gesselit. Ta esines superilusas ülikooli hoones, mis on põhimõtteliselt Duomo kõrval! Ta rääkis inglise keeles ja siis üks muhe itaalia onu tõlkis teda. Meenutas natuke Fritzu (meie õppejõud, sakslane), nii oma jutu poolest, kuna ta ka lähenes disainile ja üldse maastikuarhitektuurile väga omapärasel ja huvitaval moel, ja välimus oli ka natuke tema sarnane ja loomulikult stiilne. Gessel oli väga mõnusa olekuga ja hea huumorimeelega. Ma nautisin kahekordselt, kuna vahel on nii hea inglise keelt kuulda ja asjadest täpselt aru saada, mis itaalia keeles on veel kaheldav. Esitlus kestis umbes kaks ja pool tundi ning pärast seda saime kokku ühe endise kollegiga, kes varem meie stuudios töötas. Ta on leedu tüdruk! Ja elab Firenzes ja räägib nagu päris itaallane, ainult vähekese vene aktsendiga. Ja peale vaadates saab kohe aru, et ta on kuskilt Balti riikidest- ma saan lihtsalt nii hästi kohe aru, kes mis rahvusest on. Itaallasi ja soomlasi on kõige kergem vist ära arvata (Euroopast).
Aa muideks, meil on uus praktikant, õigemini kaastöötaja, kuna ta on juba magistri lõpetanud. Tüüp on 33 aastane, kuid näeb välja nagu 20 oma prillide ja breketitega. Üsna nohiklik tüüp tundub. Me oleme nüüd natsa suhelnud ka- väga hull ei olegi, tark on. Veits jään nüüd põhitähelepanust kõrvale, aga muidu on ok! :D

Pärast käisime kõik koos turul- suuuuuur suuur hoone, kus võib väga lihtsalt ära eksida, seal müüakse absull kõike söödavat. Lisaks oli seal selline väike ajalooline "söökla", kus sai pastat, paniinosid ja veini osta ja sealsamas kahvli ja noaga laua taga süüa. Päris palju rahvast oli, aga üldiselt super lahe koht. Üks muusik tuli isegi akordionit mängima, niiet atmosfäär oli suurepärane. Tellisime 5 taldrikut pastat ja 5 klaasi punast veini ja hakkasime lõunatama. Rääkisime juttu ja nagu kombeks, Chiara jäi kuskile kursusele hiljaks, sest kui lõunasöök ja seltskond on hea, siis võib vabalt igale poole hilineda. Kõik sai muidugi rongide süüks ajada, kuna külmema ilmaga või vahel niisama teadmatutel põhjustel ronigd lihtsalt jäävad hiljaks. Itaallased on selle juures aga väga rahulikud ja ütlevad "lähme teeme ühe kohvi!". Põhjamaades oleks see lubamatu, et põhiline ühistransport saab 45min hiljaks jääda nagu meil täna hommikul Pistoiast Firenzesse minnes.
Ilm on nii külm ja niiske et õudne. Nii vastik. Kodus ka on jahe, kuna ei saa hubast sooja tuba endale iga päev lubada. Hea, et kui koju saab varsti, siis saan ka korralikuma varustuse kaasa võtta, lisaks on mul oma riietest juba kopp ka ees, tahaks nagu mingit vaheldust juba- teisi saapaid ja kampsunit.
Muidu on jokk, päevad lendavad, varsti on juba Michele sünna ja siis jõulud!