Ma ei tea, mis mu arvutil viga on, aga
ta jookseb väga tihti kokku. Nagu kursor kaob lihtsalt ära ja midagi teha ei
anna. Nüüd andsin talle natuke puhkust, kuid ka kirjutades peab vahepeal
ootama, et jälle funkaks. Räägin temaga hellalt ja loodan, et ta peab veel
vastu nii kaua, kuni mul tekib võimalus uus sõber hankida. Tegelt on ka päris
võimatu kirjutada... oehh!
Proovin ikka. Räägin natuke, mis meil siin toimunud on. Kolisin ùle miki arvutisse, nagu nàha (need tàhed àùòè on itaalia keeles tegelikult ròhkudega tàishààlikud) kuna ei saanud seal midagi teha.
Oleme teinud juba kolm òhtusòòki sòpradele ja kòik tàiesti ise! (Okei, tegelt 4 aga esimesel korral tellisime pitsad ùmbernurga pizzeriast.) Olin algul veidi mures, kuna nad on ju ITAALLASED ja terava maitsemeelega, samuti kòik ootavad ju head toitu, kui nimelt selleks kùlla minna. Esimene kord tulid kùlla Dario ja Elisabeta, kes oktoobri alguses abielluvad (koos on olnud peaaegu 1 aasta). Nad on veganid, ehk nad ei sòò liha, juustu, muna, piima ning ei joo alkoholi. Dario mediteerib ja nad kùlastavad vaid òko-poode. Nii. òhtusòògiks tuli: eelroaks tomati-paprika-lehtsalati salat sidruniga ning praetud leivad oliiviòliga, esimeseks roaks pasta kòògiviljadega. Kòik see suuremat ettevalmistust ei nòudnud, samas oli piisav,, et kòhu tàis saaks. Jàrgmise òhtusòògiga oli juba rohkem tegemist, kùlla tulid Buzz, Lisa ja Elena. Eelroaks pidi miki valmistama ahjuleibasid, aga lòpuks tegin ikkagi kòik mina, kuna tal oli peremehe ùlesanded tàitsa ehk kòigile ùkshaaval korterit tuvustada ja veinipudeleid avada. Niisis sòime natukene praeleiba spets-hakkliha ja spets-juustuga (mida minu arust jài vàheks) ning pearoaks tegin Spaghetti alla carbonara, neid samu spagette, mida ùkskord Nòvaski, suitsupeekoni ja munaga. Tuli pàris hea. Ning magustoiduks legendaarne sokolaadikook. Lisaks oli Lisa toonud mascarpone koogi, mis sarnaneb Tiramisùle, kuid oli pisut kreemisem. Ohtu oli vahva ja hiljem tegime ekskurssijat Castiglioni peal, làksime etruskide vàrava juurde vaadet ja tàhti nautima. Lisal olid mingid plàtud jalas, millega ta munakivistel tòusudel ja langustel pidi kòndima nagu pingviin, kuna polnud vàga mugav ning lisaks oli tal kaasas sajakilone kàekott, mida pidi ta poiss lòpuks ise kandma, seda oli pàris koomiline vaadata.
Kolmas òhtusòòk vòttis aset ùleeile, kuhu tuli kùlla pere koos aastase titega ning veel ùks paarike. Nende tuleku peale tuli mul korralikult làbi mòelda, mida pakkuda, kuna see lapsega tsikk teeb alati òudsalt hàid òhtusòòke... Eelroaks tulid lavassirullid, kaks toru kùlmasid koos salaami-vàrske kurgi-majoneesi ja juustuga, teine lehtsalati, gorgonzola juustu, hapukoore ja millegagiveel.... Kolm ùlejàànud rulli tegin spets-hakkliha ja -juustuga ning tomatikastmega ja paprika-juustuga. Vàga head tulid, ainult, et lagunesid veits àra, kuid maitse sest ei muutunud. Kòik olid sillas. Ning pearoaks ravioolid (vàrske pasta, mille sees oli spinat ja ricotta juust) salvei ja vòiga, peale parmesan - nàmmmmm. Olin jàlle sama soksikoogi teinud, kuna soksi oli ùle, peale vàrsked maasikad. Lisaks tòid kùlalised suure karbi jààtist: pistaatsia, mànniseemne- ja pàhkliga ning koduòlut. Kòige vòimsam òhtusòòk. Ja kòik ùleùldse kiidavad siin koguaeg, niiet sain oma egot kergitatud.
Sellele eelnenud lòunal pidime mikiga jooksma minema. Kuna oli juba lòuna kàes, vòis arvata, et vàljas on pàris kuum, aga làksime siiski. Noh nii - 40 minutiks. Kuna joosta ùlesmàge selle kuumusega oli vàga vaevaline, otsustasime kòndida - aga màe tippu! Mis see siis àra ole... Tuli vàlja, et see oli mu elu kòige vaevalisem reis ùldse. Esiteks kuumus, kuumast òhkava asfaldi peal, sùnteetilised pikad jooksupùksid... Onneks vòttis miki endal ùlakeha paljaks ja mina sain ta sàrgi endale pàhe sàttida, jumal tànatud, muidu oleks ma kùll kuumarabanduse saanud. Varjusid oli vàhe, kuna oli keskpàev. Sellegipoolest ùritasin ma varjult-varjule kòndida. Pidev ùlesmàge kòndimine, janu ja pàike vaevasid mind. Ainult vaated olid mega ilusad, nàgime, kuidas meie Castiglion Fiorentino jàrjest kaugenes ja kaugenes... Mingi hetk ma jàin seisma ja ùtlesin, et mina ei jaksa enam - liiga palav. Oleks olnud kraadid 20ndates, poleks olnud viga midagi... Miki aga veenis mind ikka ùmber jutuga, et varsti tuleb màes ùks jògi. Okei. Sinna jòudmiseks pidi veel pisut làbi metsa minema ja see "jògi" oli mingi allika nirin ning ùks looduslikult tekkinud madal vannike jàise veega. See oli isegi hea, kuna ma plàtserdasin end selle veega ùleni màrjaks, nahk lausa jòi ja joogijanu andis veidi jàrele. Mòtlesime, et làhme edasi, lòpuks pidi màe tipu làhedal veel ùks suurem jògi olema. Kòmpisime ja kòmpisime, lòpp oli veel kaugel ja keha ei jaksanud enam. Pàrisin koguaeg, millal me juba jòuame. Vahepeal ma mòtlesin maha istuda ja àra sulada, aga nii kaugele olime me juba ju tulnud, et oleks olnud patt katkestada. Okei, tripp oli àge aga ajalm millal pàike on kòige kuumem, oli see pigem enesetapp. Mingi ime làbi jòudsime tàitsa tippu, kus oli veel mingi restoran (suletud muidugi sellisel kellaajal - siesta ju). janu oli suur aga ròòm ka, kuna rohkem ei pidanud ùlesmàge minema. Jògi, mille tòttu ma ùleùldse end piinasin, oli olnud àra kuivanud. Jess. Miki veel uuris ja làks kaugemale vaatama senikaua kui ma 10 min puhkasin. Ei midagi. Resto oli kinni, vett polnud mittekuskil! Lòpuks leidis miki resto terrassil mingi taimekastmiskraani, kust me siis vett "varastasime". Tagasi minek. Mul oli energiat rohkem, kuna olin enne veidi puhanud, erinevalt mikist. Ja muidugi alla oli parem minna ka, inerts. Kokku kòndisime me vist 15 km, edasi-tagasi. Meie suurim soov oli selle allikanire juurde jòuda, et veidikenegi vàrskendust saada. Oh seda ònne, kui me sinnani jòudsime, miki vòttis paljaks ja làks kastis oma taguotsa sinna veevanni, mis oli tegelt mudavann rohkem. Ma tegin end jàlle kòikjalt kàsitsi màrjaks nin jàlle oli hea olla.. isegi, et kùlm! tagasi oli veel 5km minna. 10 minutiga olime me tàiesti àra kuivanud ja pàike kùttis ja kùttis... Onneks oli mul vooderdusega rinnahoidja, milles pùsis màrg vesi kòige kauem, niiet sealt ja juustest sain vahepeal vett vàlja pigistada ja nàgu kasta. Nùùd ei jaksand miki enam, energia oli tàitsa otsas. Kuniks ta jàlle kellegi hoovis kraani màrkas ja oma pea sinna alla pani, et juua. Veel 1km.... ja kodus. Esimene asi - vesi jààga ja kùlm duss. Tàiesti ulme, mis me làbi tegime, enam ei làhe kunagi òue sellel kellaajal! Samas saime hulgi kaloreid pòletatud. Kuniks me òhtul jàlle end punni sòime! Jàrgmine pàev ei saanud ma hàsti midagi aru, keha oli nii vàsinud. Ka tàna mul on jalad kanged ja kòhulihased annavad tunda. Tuleb natuke taastuda ja siis làhme juba planeeritult - veepudelite ja katvate riietega metsa ja màkke ronima. Mul on siiamaani nàgu punane nagu saksa turistil. Esimene kord, kui ma siin kòvasti pàikest olen saanud, kuna siiani olen end varjus hoidnud.
Kuna august on kàes, siis on palju langevaid tàhti, tànagi làhme peale mamma òhtusòòki sòprade juurde tsillima ja taevast vaatama. Eriti just tàna on mingi spets òò, Sant Lorenzo tàhtpàev.
Vahepeal kàisime siin jàlle ùhel pùhakute pàeval suurepàrast ilutulestikku vaatamas, kòikse rahvas kogunes igale poole teede peale, kust hàsti nàha oli, nagu ka meie ja mingi 20 minutit kestis see tulevàrk, mis on 20 korda vòimsam sellest, mida ma nàinud olen.
Siis ùks òhtu kàime liha grillimas ùhes pòhikohas - suures uhkes RMK-pargis, màe otsas loomapargis, mis on nagu pikniku koht, kus on valmis ahjud ja restoran ja looma-aedikud ja mànguplatsid, toolid-lauad-purskkaevud ja metssead kàivad inimestelt sòòki nurumas. Uleùldse siin pole mingit sellist vàrki, et làhed telgi ja tikkudega metsa matkama ja elatud sellest, mida leiad, vaid kòik, absoluutselt kòik tarvikud on olemas, noh terve maja on kaasas. Topsid, laudlinad, sààsetòrje, mànguasjad jne. Okei, kindlasti on siin ka ekstreemsemaid inimesi, kuid enamus on ikka nii mugavad, et vàhepole. Aga mònna oli vàrskes òhus piknikutada, ainult metssea hirm oli. Uks kord làks ùks metssea-ema koerale kallale, kuna kartis oma vàikeste pàrast... Aa ja ùks òò kui koju sòitsime, ajasime peaaegu ùhe vàikse metssea-pòrsa alla... Nuuks.. No kui ta teele jooksis siis ei olnud enam midagi teha, mina panin kàed silmade ette ja miki sòitis lihtsalt otse, kuna nii viimne hetk oli. Mingi pòks kàis, aga laipa polnud, verd polnud, arvatavasti sai ta kòksu ja jooksis minema, vb suri àra ka, kuna ta oli nii pisike...
Igaljuhul, aitab jutustamisest, pean nùùd pessu minema ja siis sòòma ja siis tàhti vaatama. Vaadake teie ka, siis vaatame àkki samu langeivaid tàhti :) Kalli kalli kòigile ja andke teada, millal skaibis olete, olen juba rahutu!
Oleme teinud juba kolm òhtusòòki sòpradele ja kòik tàiesti ise! (Okei, tegelt 4 aga esimesel korral tellisime pitsad ùmbernurga pizzeriast.) Olin algul veidi mures, kuna nad on ju ITAALLASED ja terava maitsemeelega, samuti kòik ootavad ju head toitu, kui nimelt selleks kùlla minna. Esimene kord tulid kùlla Dario ja Elisabeta, kes oktoobri alguses abielluvad (koos on olnud peaaegu 1 aasta). Nad on veganid, ehk nad ei sòò liha, juustu, muna, piima ning ei joo alkoholi. Dario mediteerib ja nad kùlastavad vaid òko-poode. Nii. òhtusòògiks tuli: eelroaks tomati-paprika-lehtsalati salat sidruniga ning praetud leivad oliiviòliga, esimeseks roaks pasta kòògiviljadega. Kòik see suuremat ettevalmistust ei nòudnud, samas oli piisav,, et kòhu tàis saaks. Jàrgmise òhtusòògiga oli juba rohkem tegemist, kùlla tulid Buzz, Lisa ja Elena. Eelroaks pidi miki valmistama ahjuleibasid, aga lòpuks tegin ikkagi kòik mina, kuna tal oli peremehe ùlesanded tàitsa ehk kòigile ùkshaaval korterit tuvustada ja veinipudeleid avada. Niisis sòime natukene praeleiba spets-hakkliha ja spets-juustuga (mida minu arust jài vàheks) ning pearoaks tegin Spaghetti alla carbonara, neid samu spagette, mida ùkskord Nòvaski, suitsupeekoni ja munaga. Tuli pàris hea. Ning magustoiduks legendaarne sokolaadikook. Lisaks oli Lisa toonud mascarpone koogi, mis sarnaneb Tiramisùle, kuid oli pisut kreemisem. Ohtu oli vahva ja hiljem tegime ekskurssijat Castiglioni peal, làksime etruskide vàrava juurde vaadet ja tàhti nautima. Lisal olid mingid plàtud jalas, millega ta munakivistel tòusudel ja langustel pidi kòndima nagu pingviin, kuna polnud vàga mugav ning lisaks oli tal kaasas sajakilone kàekott, mida pidi ta poiss lòpuks ise kandma, seda oli pàris koomiline vaadata.
Kolmas òhtusòòk vòttis aset ùleeile, kuhu tuli kùlla pere koos aastase titega ning veel ùks paarike. Nende tuleku peale tuli mul korralikult làbi mòelda, mida pakkuda, kuna see lapsega tsikk teeb alati òudsalt hàid òhtusòòke... Eelroaks tulid lavassirullid, kaks toru kùlmasid koos salaami-vàrske kurgi-majoneesi ja juustuga, teine lehtsalati, gorgonzola juustu, hapukoore ja millegagiveel.... Kolm ùlejàànud rulli tegin spets-hakkliha ja -juustuga ning tomatikastmega ja paprika-juustuga. Vàga head tulid, ainult, et lagunesid veits àra, kuid maitse sest ei muutunud. Kòik olid sillas. Ning pearoaks ravioolid (vàrske pasta, mille sees oli spinat ja ricotta juust) salvei ja vòiga, peale parmesan - nàmmmmm. Olin jàlle sama soksikoogi teinud, kuna soksi oli ùle, peale vàrsked maasikad. Lisaks tòid kùlalised suure karbi jààtist: pistaatsia, mànniseemne- ja pàhkliga ning koduòlut. Kòige vòimsam òhtusòòk. Ja kòik ùleùldse kiidavad siin koguaeg, niiet sain oma egot kergitatud.
Sellele eelnenud lòunal pidime mikiga jooksma minema. Kuna oli juba lòuna kàes, vòis arvata, et vàljas on pàris kuum, aga làksime siiski. Noh nii - 40 minutiks. Kuna joosta ùlesmàge selle kuumusega oli vàga vaevaline, otsustasime kòndida - aga màe tippu! Mis see siis àra ole... Tuli vàlja, et see oli mu elu kòige vaevalisem reis ùldse. Esiteks kuumus, kuumast òhkava asfaldi peal, sùnteetilised pikad jooksupùksid... Onneks vòttis miki endal ùlakeha paljaks ja mina sain ta sàrgi endale pàhe sàttida, jumal tànatud, muidu oleks ma kùll kuumarabanduse saanud. Varjusid oli vàhe, kuna oli keskpàev. Sellegipoolest ùritasin ma varjult-varjule kòndida. Pidev ùlesmàge kòndimine, janu ja pàike vaevasid mind. Ainult vaated olid mega ilusad, nàgime, kuidas meie Castiglion Fiorentino jàrjest kaugenes ja kaugenes... Mingi hetk ma jàin seisma ja ùtlesin, et mina ei jaksa enam - liiga palav. Oleks olnud kraadid 20ndates, poleks olnud viga midagi... Miki aga veenis mind ikka ùmber jutuga, et varsti tuleb màes ùks jògi. Okei. Sinna jòudmiseks pidi veel pisut làbi metsa minema ja see "jògi" oli mingi allika nirin ning ùks looduslikult tekkinud madal vannike jàise veega. See oli isegi hea, kuna ma plàtserdasin end selle veega ùleni màrjaks, nahk lausa jòi ja joogijanu andis veidi jàrele. Mòtlesime, et làhme edasi, lòpuks pidi màe tipu làhedal veel ùks suurem jògi olema. Kòmpisime ja kòmpisime, lòpp oli veel kaugel ja keha ei jaksanud enam. Pàrisin koguaeg, millal me juba jòuame. Vahepeal ma mòtlesin maha istuda ja àra sulada, aga nii kaugele olime me juba ju tulnud, et oleks olnud patt katkestada. Okei, tripp oli àge aga ajalm millal pàike on kòige kuumem, oli see pigem enesetapp. Mingi ime làbi jòudsime tàitsa tippu, kus oli veel mingi restoran (suletud muidugi sellisel kellaajal - siesta ju). janu oli suur aga ròòm ka, kuna rohkem ei pidanud ùlesmàge minema. Jògi, mille tòttu ma ùleùldse end piinasin, oli olnud àra kuivanud. Jess. Miki veel uuris ja làks kaugemale vaatama senikaua kui ma 10 min puhkasin. Ei midagi. Resto oli kinni, vett polnud mittekuskil! Lòpuks leidis miki resto terrassil mingi taimekastmiskraani, kust me siis vett "varastasime". Tagasi minek. Mul oli energiat rohkem, kuna olin enne veidi puhanud, erinevalt mikist. Ja muidugi alla oli parem minna ka, inerts. Kokku kòndisime me vist 15 km, edasi-tagasi. Meie suurim soov oli selle allikanire juurde jòuda, et veidikenegi vàrskendust saada. Oh seda ònne, kui me sinnani jòudsime, miki vòttis paljaks ja làks kastis oma taguotsa sinna veevanni, mis oli tegelt mudavann rohkem. Ma tegin end jàlle kòikjalt kàsitsi màrjaks nin jàlle oli hea olla.. isegi, et kùlm! tagasi oli veel 5km minna. 10 minutiga olime me tàiesti àra kuivanud ja pàike kùttis ja kùttis... Onneks oli mul vooderdusega rinnahoidja, milles pùsis màrg vesi kòige kauem, niiet sealt ja juustest sain vahepeal vett vàlja pigistada ja nàgu kasta. Nùùd ei jaksand miki enam, energia oli tàitsa otsas. Kuniks ta jàlle kellegi hoovis kraani màrkas ja oma pea sinna alla pani, et juua. Veel 1km.... ja kodus. Esimene asi - vesi jààga ja kùlm duss. Tàiesti ulme, mis me làbi tegime, enam ei làhe kunagi òue sellel kellaajal! Samas saime hulgi kaloreid pòletatud. Kuniks me òhtul jàlle end punni sòime! Jàrgmine pàev ei saanud ma hàsti midagi aru, keha oli nii vàsinud. Ka tàna mul on jalad kanged ja kòhulihased annavad tunda. Tuleb natuke taastuda ja siis làhme juba planeeritult - veepudelite ja katvate riietega metsa ja màkke ronima. Mul on siiamaani nàgu punane nagu saksa turistil. Esimene kord, kui ma siin kòvasti pàikest olen saanud, kuna siiani olen end varjus hoidnud.
Kuna august on kàes, siis on palju langevaid tàhti, tànagi làhme peale mamma òhtusòòki sòprade juurde tsillima ja taevast vaatama. Eriti just tàna on mingi spets òò, Sant Lorenzo tàhtpàev.
Vahepeal kàisime siin jàlle ùhel pùhakute pàeval suurepàrast ilutulestikku vaatamas, kòikse rahvas kogunes igale poole teede peale, kust hàsti nàha oli, nagu ka meie ja mingi 20 minutit kestis see tulevàrk, mis on 20 korda vòimsam sellest, mida ma nàinud olen.
Siis ùks òhtu kàime liha grillimas ùhes pòhikohas - suures uhkes RMK-pargis, màe otsas loomapargis, mis on nagu pikniku koht, kus on valmis ahjud ja restoran ja looma-aedikud ja mànguplatsid, toolid-lauad-purskkaevud ja metssead kàivad inimestelt sòòki nurumas. Uleùldse siin pole mingit sellist vàrki, et làhed telgi ja tikkudega metsa matkama ja elatud sellest, mida leiad, vaid kòik, absoluutselt kòik tarvikud on olemas, noh terve maja on kaasas. Topsid, laudlinad, sààsetòrje, mànguasjad jne. Okei, kindlasti on siin ka ekstreemsemaid inimesi, kuid enamus on ikka nii mugavad, et vàhepole. Aga mònna oli vàrskes òhus piknikutada, ainult metssea hirm oli. Uks kord làks ùks metssea-ema koerale kallale, kuna kartis oma vàikeste pàrast... Aa ja ùks òò kui koju sòitsime, ajasime peaaegu ùhe vàikse metssea-pòrsa alla... Nuuks.. No kui ta teele jooksis siis ei olnud enam midagi teha, mina panin kàed silmade ette ja miki sòitis lihtsalt otse, kuna nii viimne hetk oli. Mingi pòks kàis, aga laipa polnud, verd polnud, arvatavasti sai ta kòksu ja jooksis minema, vb suri àra ka, kuna ta oli nii pisike...
Igaljuhul, aitab jutustamisest, pean nùùd pessu minema ja siis sòòma ja siis tàhti vaatama. Vaadake teie ka, siis vaatame àkki samu langeivaid tàhti :) Kalli kalli kòigile ja andke teada, millal skaibis olete, olen juba rahutu!
No comments:
Post a Comment