mahvia

Mõnus on olnud. Peamiselt ilma pärast.. kui lubatakse vihma, siis on ikka päikesepaisteline ja soe. Koolis on küll pisut jama käia sellise päikese ja õitsenguga, aga ma püüan endale koguaeg meelde tuletada, et siin jagub neid ilmasid praegusest hetkest kuni oktoobri alguseni Vähemalt.
Mina kui eestlane, talveunest ärganud, olen hakanud rohkem sotsialiseeruma. Varem nagu üldse ei viitsinud kellegagi kuskil olla või kuhugi minna, parem oli voodis teki all elada. Nüüd on peaaegu nii, et kodus veedan vaid öö.

Nädalavahetustel Michelega oleme enamasti söönud, maganud ja kontserditel käinud. Aga see kord siin Arezzos, käisin ta pere viinamarja-oliivi-aias aitamas: mina tassisin oksi lõkkesse ja tema aitas vennal muru niita.. nii (maa)kodune tunne oli aiatöid teha pluss veel see lõkke ja värske muru lõhn... ja hästi palav oli ka, higistasime nagu ma ei tea.. viimased lumememmed. Ja pärast palavat õhtupoolikut sõitsime autoga teise külla kohalikku jäätist sööma.. mmmmmmmmmmmm seda ei saagi kirjeldada, peab maitsma!

Michele vennal on 1,5 aastane poeg Lorenzo.. ta on nii nunnu ja ta on minust üli sisse võetud. Mina olen "tata", mis tähendab tädi :) Ja siis kui me lauas sööme, siis ta alati muheleb ja viskab mulle silma. Ta võtab mul alati näpust kinni ja viib mängima brõmm-brõmm...
Siin olles muidugi käime palju sõpradega väljas- restoranis söömas või niisama baaris. Ja enamasti on kõik paaris.. suhete maa... aga nad pidutsevad alati kõik koos ja nendega on hästi tore. Nad on sellised gurmaanid.. kui söömas käisime, siis kõik on nii täpselt teadlikud kõigest, mida tellivad ja milline portsjon millega kokku sobib.. Ütleks nii, et mul on veel palju õp.. SÜÜA!

Muide, käisime ka ju Balkan Beat Boxi kuulamas Firenzes, see oli niii hea kontsert. Flog oli rahvast pungil ja kõik elasid väga kaasa, grupp oli muidugi ka väga inspireeriv. Õhtu lõpuks kutsusid nad rahvast lavale tantsima ja tundus nii, et rahvas väsisis enne ära sellest hullust pepu väristamisest. Jäin väga rahule! Michele näitas käega "enam-vähem" :D


Ühesõnaga nädalavahetused ruulivad.


....
Kilpkonnajuttu kah:

Michele aias on 19 kilpkonna. Neile on eraldatud aia nurgas üks kena suur ristkülik, kus nad oma asjatoimetusi teevad. Nad magavad talveund endale maa alla kaevatud aukudes, kuid nüüd on nad hakanud välja tulema ja ringi siblima.
Mõnes mõttes on kilpkonnad väga passiivsed, sest nad muud ei tee, kui söövad, kakavad, mõnikord poksivad, magavad ja seksivad. Kuid viimases on nad aga eriti aktiivsed. Algul oli neid ju kaks...
Nad on hästi nunnud, iga suuruses. Mina neid kilbi alt katsuda ei julenud, nad tõmbavad tavaliselt puudutust tundes jäsemed ja pea kilbi alla, kuna nad on sealt hästi tundlikud, selgroog ja roided on kilbiga kokku kasvanud. See on aga hästi tugev, mis jõuab taluda isegi suuremat raskust kui inimene. Ma mäletan, et Karmenil oli üks kunagi, ja siis ta kukkus aknast alla. Aga õnneks midagi ei juhtunud.
Siis saab eristada emaseid ja isaseid selle alusel, et emase kilp on alt sile, isase oma aga kumer, et ta oma naise selga saaks ronida. Ja isastel on pikem saba. Ning siis nad elavad veel 100 aastaseks.
Niiii muhe oli see, kui Michele ühe kätte võttis ja "kõdistas" teda jala ja käe aukudest. Ja siis ta siputas oma väikseid jalakesi ja naeratas.