Räägin nüüd natuke sellest, mis on toimunud terve netitsivilisatsioonist eemaloleku aja... Päris alguses maitsesime veel kodukootud toidutraditsioone, kuid juba varem kui nädala aja pärast olime oma korteris, Castiglion Fiorentinos. See on nii veidralt naljakas, kuidas siin asjad ikka liiguvad, imestan jällegi. Et üldse korteriomanikuga leping teha, pidime tema töö juures vähemalt 3 korda käima, et "asju selgeks rääkida" ja niisama tundide viisi mullikesi ajada, et usaldus võita, nagu Michele seda nimetab. Ja siiani pole asi veel päris ametlik, kuna mugavuse oludes on leping jõus uue kuu algusest. Omanik on 40ndates pidevalt abiellunud-lahutatud pianist, kes õpetab orkestrit ja korraldab oopereid. Ühte käisime vaatamas ka: Puccini Turandot, tasuta! (tutvustele tänu). Siin ka väike katkend kuulsast ooperist, mida etendusel esitati publiku soovil lausa kaks korda:
Arezzos (mis asub meist ca 20km kaugusel) toimuvad kunsti päevad, tehakse installatsioone jne
vabaõhuooperis
emotsioonid!
Pärast üks väike oliiviõline pitsa minu äärmiselt teemakohase käekoti sisevoodriga
Michele demob itaalia laste hommikusööki
Restauraatorist sõber, töökas ja hea huumoriga Buzz
...ja tema suksu
meie uue sõbraga tutvumas
...ja mitte ainult! Üks teine päev tuli meie akna taha nägus Carlo, mitte vanem kui Michele, kes elab meie kohal oma abikaasaga, kel 8 kuune laps. Lihtsalt tuli, teretas meid läbi aknavõre ja ütles, et on meie naaber, meeldiv tutvuda ja et kui meil midagi vaja vms oleme olemas. Üks teine hetk kohtasime teda tänaval, kus ta andis teada, et see on nende AED, mis asub meie kõrval.. Ma siiralt loodan, et saame varsti headeks sõpradeks ja ma võin koguaeg sinna vanalinna katuseaeda külla minna. :) Ja juttu jätkus veel kauemakski. Teisi naabreid me veel ei tunne.. kuid ka need tutvused pole enam mägede taga, siin kohtlevad kõik kõiki nagu oma küla rahvast. Siin elab tegelikult 13 ja pooltuhat inimest, mis polegi väga palju. Nüüd on minu aeg käes, et kõigiga tuttavaks saada, et siis tööd ka kergemini leida. Olen otsinud netist ja küsinud inimestelt, kuid enamus vastab mulle kurva naeratusega, et ei ole üldse kerge praegu midagi leida, kui just ise ei leiuta midagi. Üks sõber mulle andis juba aktiivsuse ussi sisse, rääkis, mis võimalused on millegi kavalaga ise tegelema hakata ja värki. Eks siis lähiajal paistab.
sai
salaami ja mozzarellaga (michele mängis restoraniomanikku)
üks siseaed Arezzos, kus Biitlite coverbänd esines
Kuna ma olen ainus fotograaf, siis peab ise endast pilte tegema (tahaks tukka lõigata)
meie tänava vaated
It's the 80's coming back
Tegelikult lasin praegu lihtsalt torust ja ega siin kronoloogilist järjekorda polnud. Kõik need viimased nädalad on kuidagi ühte sulandunud, sest me oleme igast asju teinud, samas ka mitte midagi, liigitaks selle perioodi kohanemise alla, sest kõik on uus, kuum on (midagi teha ei jaksa) ja kodus jahedas hämaras on mõnusam kui väljas 40 kraadi juures..
Korteriga oleme rahul, siin on tõesti mõnus kuumal ajal, kuna oleme poolenisti maa sees, aga samas on ka valgust ja mugavust, ema kodus on aga alati palav. Talvel pidavat siin ka hea soe olema, kuna 'euroküte' ja 60cm kuni meetrised kiviseinad hoiavad vajadusel külma ning sooja. Kõigile, kes meie pesa juba väisanud on, on väga rahul ja heas mõttes üllatunud. Siin on ka selline rustikaalne õhkkond tänu puidust laele ja põletatud tellisele põrandal... oleme varustatud tohutute köögiviljahunnikutega, mis tuleb oma põllumaalt, ehk siis oad, suvikõrvitsad, tomatid, viinamarjad, oliivid, sai tuleb kodu kõrvalt asuvast pagaritöökojast ja naturaalsest veinist ka puudu ei tule. Tundub mõnna? Tõsi, kuid tegelikult igatsen oma sõpru, perekonda ja Suusit väga. Siiani on mind sõbrad-tuttavad, jäätis ja kingad mõnusalt heas meeleolus ning stabiilsel lainel hoidnud, veel ei kurda väga :) Aa, ja sünnimärk paranes ära ja on nüüd supertilluke.
Kirjutage, joonistage, andke teada, millal Skype jne. Saadan kõigile palju tervisi ja päikest ka sinna teile põhjamaa poegade manu.
põhjamaa poegade manu, hahahaa
ReplyDeletema lisan sind skaipi, võta vastu