Jim Morrison on elus!

Eile òhtul toimus siis Michele ja ta bàndi teine kontsert Nirvana nimelises diskoteegis. Ma juba teadsin, et selles klubis lastakse vaid rokki, reggaet, maailmamuusikat, ehk siis kvaliteetsemat mussi ja iga nàdal on seal ka kontserdid, kuhu nad siis aja said. Kohale jòuda oli pàris keeruline, kuna kellegi gepsid ei lugenud selle koha aadressit vàlja, imelik, nagu polekski eksisteerinud seda kohta, aga kuna Michele oli seal kunagi 10 aastat tagasi kàinud, siis oli veidi lihtsam.
Klubi asus kuskil 50 kilti meist eemal ja metsade vahel, mis andis vòibolla sellele ka huivtava atmosfààri, mis sisemusega kokku làks. Kontserdiruum oli vàike, telkseinadega ja puukonstruktsioonidest pòrandaga, hàsti tavaline madal ruum, kuid pàris klubisse sisse astudes avanes vàga huvitav vaade eriti suurele ruumile, kus osa oli erinevatel treppidega tasanditel, kus paiknesid suured valged tugitoolid ning ees keskel kòrge lava, mis sàdeles nii, et silmi pimestas, ùle terve ruumi asetsesid vàhemalt 5 vàikest funktsionaalset baariletti, seal olid nii diskokuul kui ka suur Buddha kuju, seinad olid dekoreeritud kaelkirjaku mustritega, siin-seal oli nàha unenàopùùdjaid ja muid "spirituaalseid" elemente... igaljuhul vàga miksitud, kuid imelikult kokku sobiv jungle-kitch-spiritual-disko interjòòr. Terve see lugu oli tegelikult ainult (tundus) ajutiste katuste all, mis koosnes vòrekonstruktsioonist lae, torude ja metallist taladega.

Pàrast sound-checki kùsiti meilt, kas kellelgi on erisoove toidu osas ja meid juhatati siis sinna tantsupòrandale, kus olid ajutised pikad lauad àra kaetud ja hakati siis sòòki ette tooma, veini, òlut, pastat, pitsat, kòike. Siis kui saime sòòdud, ilmusid sinna keskealised ùlikondades, kiilakad ja ka geelisoengutega turvamehed, kòigil turva-kòrvaklapid ja raadiosaatjad igalpool kùljes, koristasid lauad àra ja seejàrel hakkas rahvast sisse imbuma. Ja mitte tavalist- 15-aastased ùlimeigitud tsikid ja piimahabemetega kutid tantsisid sisse. Vanemad tòid klubiukse juurde lapsed autoga ja siis sòitsid minema. Vanuselimiit oli vist 16, aga siin Itaalias ei kehti kunagi mingid piirangud vòi reeglid, nàgin ka enda nabani ulatuvaid, ylilyhikestes teksapùkstes, vàikeseid tydrukuid kui ka vanemaid inimesi. Rààkisin vahepeal seal yhe korraldajaga ka, kes Michele hea sòber ja ta ytles, et "jaa, see on eriline koht, siin vòib sees suitsu, kòike, teha, mis hing ihaldab" :D vot siis.

Poole tunni pàrast oli seal jubanii kitsas ja baarmànid valmistasid ylihelikiirusel kokteile. Kui kontsert algas, làitsid kòik oma tobid seal samas vàikses ruumis ja mina vaeseke, oma àgeda kòhaga, yritasin seal kuidagi hingata. Kontsert làks ideaalselt, vàga energiliselt ja vàga kuum vastuòtt oli. Pàrast pandi muss tòòle ja rahvas (ka meie) tantsisime kella 4ni, seejàrel kihutati kòik poole tunniga klubist vàlja, vanemad tulid autodega jàrele seejàrel saabus pilkane pimedus ja vaikus.

Meil oli veel peotuju sees, aga kuna olime kuskil metsas, siis kutsuti meid hoopis kylla pastat sòòma, nii tegimegi. Jòudsime kohale ja autost vàljudes tundus nagu oleks kevadhommik olnud- nii tuulevaikne ja soe. Kuskil kell 8 hakkasime kodu poole sòitma ja tàiesti valge oli juba. Làbi vàikelinnade kodu poole sòites lòid kirikukellad ja inimesed olid teel kirikusse. Vihma hakkas sadama ja uni tuli peale. Magama saime jààda mingi pool 9. Praegu on kell 8 òhtul, làhme tulevase pruutpaari juurde òhtusòògile. La vita è bella.