mahvia

Eelmine nädal oli pikk ja tööd täis. Lõpetasime ühte konkursiprojekti, mille tähtaeg oli esmaspäeval ja plaanis oli see reedel välja printida ja ilusti teele saata. Lõppudelõpuks töötasime iga päev 9st 20ni ja siis poole 10st õhtul kuskil 1ni öösel. Justkui üsna tavaline asi selle eriala juures.. mina tegin asju hästi aeglaselt, kuna kasutasin alles esimesi kordi VektorWorks programmi. Üsna sarnane AutoCadile, aga palju palju parem ja rohkete võimalustega. Tegin seal sektsioone ja siis Photoshopis vaateid. Reedel oli vaja vaid tekst kokku panna, niiet sõitsin Arezzosse ära. Kui esmaspäeval tagasi tulin, viimistlesid nad ikka veel midagi, printisid 2 korda ja pakkisid plakati ära ja Gianluca (kes töötab koos meiega, aga Lucca linnas- poole tunni kauguel Pistoiast) kihutas autoga Bologniasse (pooleteise tunni kaugusel Pistoiast või rohkemgi), et see isiklikult ära viia, kuna muud võimalust enam polnud. Töö sai viidud 45mintsa enne viimast tähtaega :) Noh, nagu ikka....

Nädalavahetusel olin siis Michele juures Arezzos. Reede õhtul käisime väljas, igal pool on festivalid ja väliüritused, kell 1 öösel oli linn puupüsti rahvast täis. Nägime kõiki tüüpe ja võtsime paar mohitot. Mina olin ikka üsna soos omadega, silmad olid punased ja uni oli peal. Eelneva nädala tõttu arvatavasti. Aga mulle väga meeldib seal, kus ma olen ja see, mida ma teen. See eriala ongi rohkem nagu elustiil- kõik lähedased peavad aru saama ka sellest, kui sa näiteks 5 päeva kontorist ei välju.. Või kui ainult tööle aeg kulubki.. Vähemalt siin.

Laupäeval tahtsime siis minu sünniäeva lõpuks tähistada. Algatuseks sõitsime basseini äärde. Siin ongi trend rohkem basseini ääres käia, kuna järved on väga sügavad, külmad ja ohtlikud ja jõed mustad. Mina igaljuhul eelistan neid viimaseid variante, looduses, aga bassein ajas ka ühe korra asja ära.

Minu uus komplekt

Pärast päevitamist oli Michele punane ja mina (kes kreemi kasutas), rahul. Hästi kuum on väljas, kui päike paistab, niiet enamasti hulpisime kloori sees. Järgmine tegevus oli maasikate ja šampusega mäkke päikeseloojangut vaatama minemine. Jõudsime aga täpset ajaks, kui päike veel viimast nägu näitas ja 1minuti pärast ära kadus, ja ainult šampanjaga, kuna poodi jäime ka hiljaks :D Frosinid ja Seppingud- tüüpilised hilinejad. Aga tore oli ikka. Pärast seda läksime pizzeriasse, tellisime head ja paremat toscana menüü kohaselt lõpuni välja:

Michele oliiviõli degusteerimas

Pitsaga läheb väga hästi kokku

Eelroa ampsud

Panzarella - see saiapurusalat, mida juba mainisin

Meie pitsad

Magustoit

FINE

Okei, pärast sellist sööki olime täiesti tummad, võtsime kohvi ja degustiivset jooki.
Edasi hängisime külapeal, igal pool oli pidu ja väliõhufestvalid. Siin esines üks bänd, mille trummar oli Michele eks-trummar!

Keskaegses linnakeskuses

Kõht oli ikka veel nii täis, niiet et otsustasime magama minna.

Järgmine päev sünna jätkus. Seekord läksime Arno jõe äärde:

Seal polnud tõesti kõige puhtam- prügi leidus siit-sealt, aga 100x parem kui kuskil kloori sees. Selle koha oli hõivanud enamasti rumeenlased, kes jumala vabalt oma õllepurgid ja konid jõkke viskasid ja teist nägugi ei teinud. Ei tasu küll öelda, et ainult rumeenlased seda teevad, aga Michele rääkis mulle lähemalt, et just nemad ja albaanlased ja muud sisserännanud enamasti on üsnagi rumalad ja mõnel juhul ka kuritegelikud- varastavad ja põhjustavad igast jama. Pole ju nende kodumaa. Igaljuhul kole lugu.
Samas ujuda oli mõnsa, vesi oli soe ja kaljult sai vette hüpata.
Pärast ülekuumenemist läksime võtsime 800g maailma parimat jäätist ja läksime koduaeda mõnulema:

kohvi-šokolaadi-kookose-pistaatsia !!!

Sellist sorti Itaalia jäätist võib tõesti õigeks jäätiseks nimetada. Kohvijäätis maitseb nagu päris kohvi (natuke mõru), kookose oma nagu kookos, pistaatsia omas on pistaatsia sees ja šokolaadi omas šokolaad. Pole mingeid keemilisi aineid ja kõik on väga spetsilt tehtud. Sulab ka kiiremini, kui suvaline jäätis- s.t. õige kraam! Üks Michele sõber, kes on saanud päranduseks jäätisekohviku, kelle vanemad on sellega mitu põlvkonda tegelenud, teeb ka sellist sorti jäätist. Ta rääkis ka lähemalt, kuidas suvalistes kohtades on räpane ja jäätised seisavad ISEGI üle päeva. Nemad teevad aga kohapeal valmis ja hoiavad kõik kontrolli all. Ütles, et tavaliselt tulevad need paksud ameeriklased ostma, aga nemad ei oska õiget jäätist hinnata- nende jaoks on kõik sama. Itaallased aga oskavad hinnata. Isegi politseinikud käivad jäätisekohvikus, ei ole ainult lastele mõeldud lõbustus.

Lorenzo ärkas ja tuli ka meiega maiustama

Igaljuhul, nüüd olen jälle tagasi Pistoias ja enamus aega olen ikka tööl. Esmaspäeval õpetati mulle veel seda VectorWorks programmi. Mulle tundub, et mitte mina ei ole tööl ja mulle peataks maksma, vaid ma peaksin neile maksma! Küsite miks? Nad tegelevad koguaeg minuga, et mulle asju seletada ja õpetada. Kui on mingi arutelu, kuidas mingit projekti teha, siis nad samal ajal nagu seletavad mulle ka, kuidas Itaalias asjad käivad ja näitavad ja joonistavad. Nagu loengus oleks. Gianfranco läheb alati hoogu ja ei lõpetagi kunagi oma juttu ära :D
Täna tegime siis uut projekti, milleks on golfiväljak Firenze lähedal- väga prestiižne ja maaliline paik. Ja selle ala KESKELE tahetakse nagu väike linnake ehitada, turistidele, kes sinna golfi harrastama tulevad. Mingi arhitekt oli koledad majad ja täiesti suvalise planeeringu valmis teinud, kusjuures, üldse mitte professionaalselt. Maastikuarhitektide juurde tuldi, et seda nüüd paremaks muuta, kuna nädala pärast peab juba enam-vähem valmis olema. Mitte, et enne asjade alustamist küsida maastikukarakteri kohta, kuidas kus olema peaks ja kuidas on kõige targem enne majade projekteerimist maastiku planeerida. See juba valmis projekteeritud linnastu on kole nagu valglinnastunud ala ja üldse ei sobi sinna. Ehk siis meie peame leidma lahendused, kuidas seda jubedust PAREMAKS muuta, neid ehitisi ja parklaid rohelusega peita. kuna selles endas parandusi ei tehta. No on lollid need rahakad arendajad. Esimesed tunnid me inult ahhetasime ja vangutasime pead, ja et üldse ARU SAADA, mis kuidas planeeritud on, võttis väga palju aega.
Samas väga väljakutset esitav projekt.
Täna tulid kaks arhitekti, kes siis peavad majade vigu parandama, ja me arutasime kõik asjad läbi. Naljakas, millised need itaallased ikka on. Kõik räägivad kõva häälega, läbisegi ja ei ole üldse nii tõsised nagu võib-olla meie. Mina olin need 3h täiesti vait ja üritasin aru saada, millest nad räägivad. Ütleme, et 80% saan aru. Nad jäid sinna veel pärast kaheksatki arutama, millised aknad peaksid olema. Ma läksin ruttu ära, et veel enne poodi jõuda.. Ja nüüd olegi terve õhtu siin nussa saiu söönud ja kirjutanud ja pilte lisanud. Kohe magama ja homme jälle hommikul büroosse. Ehk ongi parem- tahaks juba laupäeva, kus ühel tüdrukul on 30 aasta sünna- tooga pidu! See saab, ma arvan, väga lahe olema. Head ööd siis ja kirjutage ikka mulle vastu ka!


Musi musi