Tagasi Pistoias

Enne Tartu-Riia reisi saime kodus magada umbes 3 tundi, pakkimise ajakulu oli arvestatust suurem. Reis läks lõbusalt, aga rongid sõitsid küll mega aeglaselt (võrreldes Itaalia omadega). Lõpp-peatusesse jõudes, hakkasime kohe bussijaama otsima ja kui järgneva päeva marsruudid teada olid, siis leidsime peale paari hosteli külastamist sobiva pesa, väga lähedal bussipeatusele, kust me lennujaama pidime sõitma. Võtsime dušši ja mina sain veel Michele aegluse tõttu poolteist tundi magada ning läksime välja õhtustama. Lörtsi hakkas sadama ja ma ei tundnud ennast väga hästi kurguvalu pärast. Siiski veetsime toreda õhtu ühes romantilises restos küünlavalgel eriti hõrku liha süües ja suurepärast veini juues. Nagu Eesti reisi lõpetuseks. Pärast veel olime suhteliselt kaua väljas ja koju jõudsime nii hilja, et saime magada jällegi vaid 3 tundi.

 Hommikul ajasime end pohmeluse tõttu suure vaevaga üles, läksime bussi peale, lennujaamas tegime väikse hommikusöögi ja ootasime hästi kaua lennukile jõudmist. Esiteks oli lennu väljumise ajast juba mingi veerand tundi möödas ja värav polnud veel avatudki ning lennuki peal pidi ka kaua lendu tõusmist ootama, midagi vist polnud tiibadega korras vms, lõpuks ei saanudki aru. Aga Itaaliasse me jõudsime.
Lennukis on ju võimatu magada, mis väsitas ekstra. Pärast olid mul veel terve õhtu kõrvad lukus...
Kui värske õhu kätte jõudsime, siis oli päris mõnna. Michele oli nii õnnelik, et oli 16 kraadi sooja, taevas sinine ja päike paistis. Panin kohe päikseprillid ette ja vabastasin end villasokkidest ja kampsunitest.
Edasi sõitsime bussiga Milaanosse, sealt rongiga Firenzesse ja sealt omakorda rongiga Pistoiasse. Lisaks veel pool tundi jala koduni kõndimist. Vähe sellest- mul polnud midagi kodus süüa, niiet pidime veel supermarketisse minema ja nädala toidu ära ostma. Poes olles olime mõlemad juba totakate naeratustega, silmad vidukil ja jäsemed nagu makaronid. Tagasi koju jõudes võtsime kuuma dušši, valmistasime voodisse üli-itaaliapärase rootsi laua. Kõhud täis, vajusime nagu liivakotid külili.Uni oli hea ja magada sai vist küll ligi 9 tundi. Niipalju siis reisust.

Järgmisel päeval uimerdasime niisama ning ülejärgmisel, ehk esmaspäeval sõitis Miki minema ja ma läksin tööle nagu jõuluvana- kalevi kommide, tee, ja piparkookidega. Vana Tallinna ja alksikommid viin kunagi hiljem. Seal hakkasin aga tööle ja nii mõnus on üle pika aja jälle midagi asjalikumat teha. Teeme üht projekti konkursi jaoks ja maiustame eesti maiustustega.
 Täna oli naljakas vahejuhtum- Gianfranco ütleb, et kuulaksin, mis raadio ta netist leidis (meil tavaliselt jazzi või bluesi raadio mängib).. ja oh imet- täitsa meie Eesti Klassikaraadio! Olin meeldivalt üllatunud, oli kuidagi naljakas seal töötades meie uudiseid ja intervjuusid kuulata. Nemad imestasid ikka, et kui keeruline ja huvitav keel, kõlab mahedalt, mitte nagu saksa keel ja muidugi oli neil ka minu üle hea meel, et mul oli hea meel. Kodune.
Ja mu boss on ikka väga vonks tüüp. Näiteks, kui ma joonestasin arvutis linnamööbliinventari ja mul tekkis küsimus, et millises aksonomeetrilises tüübis vaateid teha, siis ta tavaliselt läheb teise ruumi oma suure raamaturiiuli juurde, seekord võttis siis oma 50 aastat vana geomeetria raamatu välja ja uuris ja näitas mulle kuidas erinevaid stiile teha. Nagu meie isa natuke...alati leiab kõige selgitamiseks vanad atlased ja sõnaraamatud ülese. Ja no üldse, kui on vaja mingit muud asja välja selgitada, siis ta otsib oma vanad raamatud, millest ta ise kunagi õppinud on, välja, ja jagab minuga teadmisi. Inspireeriv.

Siis see teine praktikant on ka päris tore. Ta on selline nohiklik ja natuke veider, aga kena inimene- alati abivalmis ja naerab tihti. Ja kuidagi on seltsis ka segasem. Kui ma nüüd mõtlen, et mul ongi vaid 20 päeva jäänud, siis ei tahaks küll veel ära tulla. Iga päev õpin nii palju uusi asju juurde ja seltskond on ka alati väga muhe. Nüüd hakkan juba oma praktikadokumente ja portfooliot vormistama.

Kodus tunnen ka ennast üha kodusemalt. Võib-olla on see sellest, et ma olen pidevalt üksi kodus, tüdrukud elavad oma kuttide juures, Nikta vahel tuuakse mulle seltsiks. Saan muusikat üle terve korteri kuulata, kõiksugu uksed pärani hoida, rahulikult kokata ja üleüldse oma äranägemise järgi toimetada. Hoian kütet sees palju tahan jne. Samas on nii mõttetu minaurust sel inimesel seda korterit omada, kui niivõrd üüratut korterit vaid ühe inimese (minu) päras kütta. Üldse on see Itaalias niiviisi, sest vanasti ehitatigi suured korterid, kus kõik pere oma esivanematega koos saab elada. Ja nüüd seisavad nad põhimõtteliselt tühjana, näiteks Michele ema elabki temaga suures 3-korruselises majas. Mõttetu ju kütta tervet maja. Noja kui Michele omale korteri leiab, siis jääb ta seal täitsa üksi ja võib kaks korrust täiesti "kinni" panna. Nüüd peaksidki just kõik generatsioonid jälle tagasi kokku elama kolima, oleks ju soodsam, nagu oli seda ka 40-aastat tagasi, enne buumi.

Mis siis veel.... toas on ikkagi niiske natuke, sest kui ma Eestis olin, siis keegi siin eriti ei kütnud ja mu tuba oli suletud ka. Ja see on nii suur ruum, et siin võiks vabalt 2 inimest koos elada. Väljas on olnud udune, aga loodan, et varsti tuleb jälle päike välja. Linnud küll laulavad koguaeg ja päris soe on ka.

Lähen nüüd magama ja soovin kõigile buona notte!