Peale reedest itaalia kirjanduse loengut, väljusin aulast muie suul. Pool klassist (ligi 30in) koosneb jaapanlastest, kellega pole mul olnud vist ühtegi kokkupuudet, ja ei tule ka (tegelt tahaks). Nad on alati rühmiti koos, räägivad ainult oma keeles ja äratavad aukartust. Vaene õpetaja muidugi, kui ta iga tunni alguses peab küsima nimeliselt, kes kohal on: Wung Chao? May Hu? Wu Hai? Ci Lu? umbes niimoodi... :D Kui nad ka itaalia keeles peavad midagi ette lugema, on selgesti aru saada aktsendist... ehk siis nad rõhkusid enamasti ei kasuta. Aga mitte üldse halva pärast! Lihtsalt tore ja naljakas on. Tunni alguses tegi üks jaapani poiss mu selja taga cocat lahti ja see purskas kõik ta ette maha "OOOOOHHHHHHHH" :) Nad tunduvad siirad. Ja neil on alati kõikvõimalikult tehnilised pihukompuutrid (ja muud tehnika imed) näpus.
Igajuhul, pärast tundi pakkisin asjad ja lippasin rongile. Väljas oli pusa-ilm. Arezzosse jõudes aga oli nii külm, et pane või jope selga... Genova ongi tegelt üks soojemaid paiku Põhja-Itaalias (mereäärne koht).
Tol õhtul maitsesime Laura tehtud hõrgutisi- praekala ürtide ja sidruniga ja nende tehtud valget veini. Ja rapat (spinati-taoline ollus)..
Õhtul oli kontsert, kus esines Michele sõprade bänd, üks noor tšikk, kellel on üli hea hääl, laulab Janis Joplini lugusid... ja teisi ka. Tsillisime seal siis Lele ja Claudiaga, kuni nad lahkusid ja siis tegime piljardi-bätteli.
Laupäeval sõitsime UMBRIASSE. See maakond on Toscanast järgmine, lõuna poole. Seal on Kesk-Itaalia kõige suurem järv, kus asub kolm saarekest. Nendel elab umbes 20 inimest, neil on seal kõik oma kool ja puha..
Järve äärest leidsime maastiku arhitektuuri:
Suvel on seal uhke rand ja disko
Igal monumendil oma lugu
See oli mu lemmik
Mina lillede vahel
Seejärel sõitsime niisama ringi ja käisime mõnes väikses asulas jalutamas... need kaunid kohad on suhteliselt turistikesksed, kuid seal ka elatakse üsna jõudsalt:
Promenaad
Keskaeg versus tänapäev
Tukk
Ma olen siin just parasjagu vihane Michele peale, et tal ilusamad pildid tulevad
See oli väga huvitav väikelinn. Sellel piazzal asus üks raamatupood, mis oli suunitlusega alkeemiale, haldjatele ja muudele selletaolistele teemadele.. väga põnev. See linnake on ise kah üks müstiline paik.
Piazza
Vahepeal eksisime ära dolcettade (dolce= magus või maiustus) poodi, kus müüdi koogisarnaseid hõrgutisi... Ostsime suisa 3! See on siin kolmas, mida mina enam ei suutnud.. kuigi pärast tuli veel üks jäätis kah ära!
Hõrk ja erootiline dolce
Edasi sõitsime Cortonasse. See on üks Arezzo provintsidest. Selle asutasid etruskid ning see on Toscana üks vanemaid kindluslinnu, pealegi väga ilus. Ta asub künka otsas, niiet vaade sellele paigale on väga lahe. Keskaja oli Cortona võimas riik, mis suutis vastu seista Sienale ja Arezzole. Praegu on see aga võluv vanade tänavate rägastik, kus asub raekoda, muuseumid ja muud renesansspärlid. Panen ühe netist võetud pildi ka siia, kuna meie jõudsime sinna alles pimedas kahjuks.
Raekoda
Väike pargike
Keskväljak
Kindluse sein kivist kilpidega
Koll
Hiljem sõitsime Firenzesse kolmekesi. Õigemini sellest edasi kuskile väikese linna klubisse, kus toimus ühe tüübi kontsert, kes viljeleb punkrokki. Praegu on ta 50 aastane, kuid näeb palju noorem välja.. meenutab mulle Hendrik Sal-Sallerit ja Friedrich Kuhlmanni.Ta oli 1980ndatel aastatel eriti edukas, kuid kirjutab ja esineb ka praegu. See tüüp pidi olema üks nendest, kes saab tänu oma muusikale ära elatud, ja vähesed saavad. Samas laivil mulle meeldis kõige rohkem trummar. Michele ütles selle peale, et ma ei saa lihtsalt sõnadest aru :D Lahe oli nende puhul see, et nad esinevad vaid kolmekesi: laulja(+ kitarr), bass ja trumm. Kõik. Aga nad omavad lava ja sellel tüübil ON šarmi!
Tantsisime lolliks ennast kontserdi ajal ja pärast veel ka.
Siin on üks cool video:
No comments:
Post a Comment