Olen juba ühe otsaga voodis ja üsna väsinud... Hommikul jõudsin viimsel sekundil rongile, peale üht silmapilgutust olingi juba Pistoias ja vassisin nagu eesel jaamast kodu poole. Kaasa sain keeksi, mille ma juba teel koju hommikusöögiks sõin, viskasin koti tuppa ja läksin stuudiosse. Praegu on käsil Aulla projekt ikka veel, aga lõpp on juba lähedal. Homme lähme Gianfrancoga Luccasse koosolekule, kus viimased täpsustused tehakse materjalide, kvootide jm kohta ning siis ei pea enam kümme korda samu asju muutma. Siis kolmapäeval tuleb Pistoiasse "külla" Hans Kollhoff, üks kuulus saksa arhitekt ja professor, kes on Berliinis väga palju asju disaininud. Ta tegelikult elab vahelduvalt ka siin lähedal Pescias, kus on mingi sakslaste kommuun. Igaljuhul kõik on ärevil ja planeerivad, mida linnas talle näidata/rääkida ja mida õhtusöögiks tellida. Külaline peab veel vanalinna keskel suures ja uhkes saalis ka ühe loengu, kuhu mul ka õnnestub ehk minna.
Koju jõudes tšekkisin üle, kas mul mingit toitu veel on (ei olnud), ja läksin poodlema. Nii veider, et kui ma satun kuskile kaubariiuli juurde kellegi võõraga koos, siis see võõras hakkab nagu rääkima või ütleb midagi (näiteks, et "nii kus see siis nüüd on" vms), see on nii tavaline, mina ei oska tavaliselt midagi lisada, aga see on vahva, et itaallased ei väldi kedagi.
Seejärel valmistasin suvikõrvitsakotlette, mis tulid ülimaitsvad. Sõin ja irvitasin Ärapanijaga kaasa.
Viimane mandariin ja unne. Homme õhtul skype!
No comments:
Post a Comment