mahvia

Tere! Täna oli väga lahe päev.
Hommikul ärkasin kell pool 6, et varakult valmis saada, sest start pidi olema juba kell 6.20. Pesin hambad, sättisin, tegin kaerahelbeputru murakamoosiga, sest pikk päev oli ees. Boss võttis mind stuudio juurest peale, läksime Chiarale järgi ja alustasime sõitu Milaano poole. Tegelikult põhieesmärk oli minna Milaano lähedal asuvasse linna nimega Lodi, kus toimus arhitektuurinäitus selle linna uuemate projektide kohta. Meid kutsuti sinna, kuna mu bossi projekt oli ka seal üleval.
Mina jäin mõnusalt suu lahti, süljenire jooksmas, autos magama ja ärkasin enne kohalejõudmist. Sättisime sammud linnavalitsuse poole, kus saime kokku ühe arhitekti ja geoloogiga. Sobitamise tutvust ja sammusime läbi Lodi kesklinna, mis oli mulle üllatavalt ilus ja täiesti teistmoodi suurlinnast Milaanost. Selles linnas on hetkeseisuga ligi 45 000 elanikku, mis ei olegi nii vähe.
Jõudsime linnaraamatukokku, kus näitus aset võttis. Ka selle hoone sisekujundus oli sellel arhitektuurinäitusel.

"Kunsti ema on arhitektuur. Ilma meie oma arhitektuurita puudub meil oma tsivilisatsiooni hing."

Näitus koosnes sellist tüüpi plakatitest.

Ka selle ruumi (ja üldse esimese korruse) interjöör oli näitusel

Ilusad tugitoolid

Chiara enda firma projekti juures poseerimas

Ka kõik mööbel on sama arhitekti tehtud (Michele de Lucchi, kes on Itaalia üks tipus olevamaid ja kuulsamaid arhitekte)

Konverentsiruumi lagi

Konverentsiruum

Selle puuskulptuuri autor on kuulus arhitekt Mauro

Lasteraamatukogu

Seejärel astusime siseõue, mis on viimaselt pildilt vaadates vasakul.

Supernunnu trepp rauast lehtede ja õunaga

Seesama raamatukogu

ja väga lahe puust müür

Pärast suurt elamust ja huvitavaid jutte suundusime sinna parki, mille oli teinud Gianfranco 3-4 aastat tagasi. See oli tegelikult juba eksisteeriv park, kuid ta ei olnud väga meeldiv, kuna seal olid kõrged hekid ja puud, niiet seal oli lausa ohtlik käia, koerad kakasid ja kodutud magasid nende suurte hekkide all madratsitel (super idee muidu!). Ja tuli välja, et pärast selle pargi taasloomist käib seal isegi liiga palju inimesi. Frank tõdes, et ta oleks võinud palju koledama pargi teha, et sinna liiga paljud ei tuleks, kuna muru, hekid ja teematerjal kulutatakse liiga palju ära.

Kolm purskkaevu moodustavad juba skulptuuri

Selle purskkaevu idee oli võetud nendelt püramiidikujulistelt hekk-puudelt

Lisaks on sinna pargi juurde ehitatud lahe ja lihtne puidust baar, mille tõttu käib seal veel rohkem rahvast

Ka tehtud/diainitud Michele de Lucchi poolt

Käisime sees isegi mahla joomas.

Ka baari ja pargi vaheline autotee muudeti jalakäijate alaks, niiet autod peavad nüüd väikse tee peeal ringiga sealt mööda sõitma.

Tähtsad jutud

Eriti vajalik purskkaev, mis läheb lastele väga peale kuumal suvel, kus seda nö "ranna-alana" kasutatakse

Mina kõmpisin nagu väike hiinlane neil järel ja klõpsisin digipilte üles kõigest, mis ette jäi

Üks vanaisa kärus lapselapsega :)

Üleüldse see Lodi linn on väga hubane ja armas, kuid superniiiiiske, kuna see piirkond asub väga madalal, niiet seal on tihti pilves ilm ja udu ja külm.

Väga arenenud jalgrattakultuur ses linnakeses

Parasjagu toimus seal laat, niiet keskväljakut ei näinudki hästi

Linnavalitsus, kus me sees käisime

Ka see linnamööbliprojekt oli näitusel

Vahepeal tehti meile espressod välja

Lõpuks, kui ma sain kõigest pildid tehtud (sest mul kajas peas koguaeg ema hääl: "tee siis hästi palju pilte!), jätsime hüvasti arhitekti ja geolooginnaga, asusime jälle teele.
Vahepeal põikasime läbi Renzo Piano (ka üks tuntumaid arhitekte Itaalias, kes on ka enamus Genova sadamast kujundanud) tehtud projektalast panga jaoks:

Ühe tuntud jaapanlase (nime ei mäleta) disainitud purskkaev, mille "lambid" on liikuvad, aga hetkel see ei töötanud

Supeluks

Edasi sihtisime Milaanot, mis on kuskil 25 minuti autosõidu kaugusel Lodist. Selle sõidu ajal kommenteerisid mu kallid kolleegid neid kahte inimest, kellega me näitusel käisime. Et kuidas see naine oli kõik väga stiilne ja perfekselt riides ja juuksed ja kuidas too arhitekt on nii ja naa. Itaallastele ikka meeldib hullult inimesi ja nende välimust kommenteerida :D positiivselt muidugi. Kuigi põhiline, mida mina kuulnud olen on et, kas keegi on kole (bruttino/-a) või ilus (bellino/-a).
Jõudsimegi rõõmsalt Milaano linna äärealale, kus on elamu/magala piirkonna juurde tehtud park endise keemiahoone asemele. See ala oli nii suur ja tühi, et mina ei saanud aru, kuidas on võimalik üldse nii suurt ala hästi kujundada. Park ja see piirkond oli suhteliselt hall ja kurvameelne, aga noh, vähemalt on sealsetel inimestel kuskil koeri jooksutamas käia ja niisama jalutada. Maastikuarhitektiks inglanna Diana Armstrong Bell.

Mingid imelikud kumkud, kus saab trepist üles minna ja siis parki vaadelda, kuigi seal on nähtavalt käinud kambad lõhkumas ja sodimas ja suitsetamas ja mida veel.

Sellised purskkaevud on Itaalias popp värk, kuna suvel on nad tõesti mõnusad värskendavad

Minu arust oli liiga tsemendine.

Vahepeal jooksis meie juurde üks ilus koer, kes tahtis nii hirmsasti palli mängida, et tuli nt mu juurde, pani palli mu jalge juurde maha ja jäi pingsalt seda jälgima. Siis ma muidugi PIDIN talle seda viskama, sest ta oli nii tark ja armas. Siis läks ta Chiara juurde, tegi sama, siis jälle minu juurde, ja siis Franki juurde jne. Lõpmatult. Aga nii lahe. Ja siis tema omanik tuli kohe juttu ajama, et "Buonasera", et kas ma tahaksin pilti teha tema telefoniga, sest see on uus, tema tütred (25 ja 31aastat vana) kinkisid. Seejärel küsis ta Gianfrancolt, kas ma olen ta tütar (teine kord juba siinolles!), ja ta vastas, et ei, kuigi vanuse poolest võiks küll, et tal on ka 2 tütart ja siis nad leidsid ühise keele ja hakkasid oma tütrekestest rääkima. Ilmselgelt see tore võõras oli niiii uhke oma lapsukeste üle, näitas veel telefonist pilti ja puha. No hästi sõbralik. Seejärel läksime minema.
Kuna Chiara polnud midagi söönud, mina tark eesti naine sain kõhu terveks päevaks kaerahelvestest täis, läksime toitlustuspunkti otsima. Aga kuna parkida polnud kuskil (Milaanos on nii hulluld ummikud), siis otsustasime kiirteel pausi teha ja autogrilli sööma minna. Ja kuna Frank sõitis kiirteepunktist kogemata mööda, pidime me pool tundi kesklinnas ummikutes passima, et uut väljasõidukohta kiirteele leida. Ja siis me kruiisisime ja kuulasime raadiost Pink Floydi ja nii ma sain natuke meelde ka tuletada, milline Milaano ka välja näeb. Suurlinn.
Lõpuks kui me saime linnast välja, siis natuke hiljem tegime pausi autogrillis (kiirtee bensuka- ja söögipunktid), võtsime taldrikutäie pastat ja šokolaadi. Mulle tehti muidugi kõik välja :)
Edasi pidime koju sõitma, sest neil oli vaja veel kuskile koosolekule jõuda. Aga nagu ikka, isegi kui aega vähe, siis saab ikka miljon asja vahepeal ära teha, lihtsalt tuleb elust rõõmu tunda ja mitte ülearu kiirustada! Kuna tee peale jäi koht, kus tehakse ja müüakse päris originaalset parmesani juustu (Parma linna lähedal), ja kus lehmad söövad vaid spetsiaalset ja kvaliteetset rohtu, et õige piim juustu jaoks tuleks. Pärast poeskäiku pidi Frank mulle veel ikkagi midagi näitama, kuna see koht pidavat meraviglioso (imeline) välja nägema. Selleks vaatamisväärsuseks oli 13. sajandist samasugusena püsinud kindlus vett täis vallidega: